[keskealinevanur2]

No asi algab ikka lastetoast. Mõni "niristaja" piirdubki terve elu niristamisega ja talitab tõesti südametunnistuse järgi, teisest saab aga peagi soristaja, siis laristaja ning lõpuks paadunud varas.
Kaks näidet: mul mitu tuttvat bussijuhti kohalikel liinidel, aga bussifirma ise väike-väike. Mis ühtlasi tähendab, et ei mingeid kontrolle. Ükspäev sattusin pärast bussijuhi vahetuse lõppu temaga garaazhis veidi õlut mekkima ja selle tegevuse käigus tagus ta kassaaparaadist pileteid välja!!! Et mis nüüd lahti? Juht tunnistas ausalt: sai vähe palju vahelt tehtud. Meil ülemusega sõnatu kokkulepe, et umbes 100 krooni võime söögirahaks võtta...
Sama firma omanik on samuti tuttav ja sellest on ka avameelselt juttu olnud. Ta kinnitab bussijuhi sõnu - vaikival kokkuleppel võivad mehed teatud piirides vahelt teha. Aga mitte rohkem. Küsimusele, et kas ta ei karda, et mehed ahneks lähevad, vastas ta: "Ei karda. Varas läheb ahneks ja jääb nagunii vahele. Need mehed, kes piiri peavad, osakavad meie vaikivat kokkulepet hinnata."

Teine lugu, tegelased rääkisid vene keeles. Jutt käis ühest vakantsest töökohast (mis polnud küll transpordis, aga põhimõtteliselt vahet pole), kõlas umbes alljärgnevalt:
-Kui suur palk on?
-???? krooni.
-vähe, aga polegi nii tähtis. kas haltuurat saab teha?
-saab
- a na levo?
-saab
-no siis ma tulen. Eelmises töökohas oli palk küll kõvasti suurem, aga haltuurat teha ei lubatud ja üks mees taheti vangi panna, kui kanistritäie õliga väravas vahele jäi.

Mõlemad mehed pärinesid vanuse põhjal nõukaajast, olid välimuse järgi ehtsad sovjeedid ja nagu jutust selgub, oli vähemalt ühele neist nihverdamise võimalus ausast tööst isegi tähtsam.