[valdo]

See mälestuse säilitamine suure eseme (nt sõiduki) kaudu ongi mitme otsaga asi. Mälestus -  vanaisa mälestus, sõtta jäänud esivanema mälestus jms - on loomulikult püha ja kallis asi, aga siin tuleb kõne alla just hoidmisprobleem. Kui ikka isendit kusagil katuse all või kuivas garaažis hoida ei ole, siis minu arvates on mälestuse säilitamiseks parim leida talle uus hooliv omanik, soovitavalt kollektsionäär või vanatehnika väärtustaja. Loomulilkult võib ju ise leida/ehitada talle hoone, aga kuipaljukesel meist on olemas piisavalt vaba raha?

Tavaliselt (eriti maapiirkondades) võtavad olmemured enamiku rahast ning kohalike tööandjate pakutavad palgad on piiratud. Üksikul vabal inimesel jah - maailm on lahti, aga pereinimesel ei ole see nii lihtne. Vaja leida perele uus elupaik, vahetada koole/lasteaedu jms... Nii ollaksegi sunismaises sundseisus ja viimane, millele mõeldakse, on olematu tarbimisväärtusega "koli" säilitamine.

Toon ühe näite. 1998. aastal sain pooljuhuslikult endale 1939. aasta jalgratta Crescent (vt http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=13378 ). Ratas oli järele jäänud Rakverest sõtta läinud ja sinna jäänud mehest, kelle lese jaoks oli ratas perekonnareliikvia - hoidis ta seda kapi taga toas jne. Aga ka tema ei jäänud siia ilma igaveseks ning hiljem sellest jalgrattast enam niivõrd ei hoolitud - kadusid algsed pisiosad, siit-sealt sai kriipida jms. Õnneks siiski säilis valdav enamik algset värvi ja algset kroomi. Omandasin ma selle ratta 1998 seepärast, et eakamal daamil oli vaja sõitvat naisteratast, selleks ajaks juba kuuris seisva meesterattaga ta sõita ei saanud. Ja nii ta saigi ratta vastu sellise summa raha, mis võimaldas tal osta KORRALIKU naisteratta...

Mis sai edasi? Seesama ratas läbis osalise noorenduskuuri 1999-2000 - asendasin mõned puuduvad osad, parandasin värvkatet ja värvikaunistusi jms. Hetkel (viimase 8 aasta jooksul)  on ratas osalenud/sõitnud vähemalt üheksal  vanatehnikaüritusel jms. Ratas on osalenud kunstilise filmi "Georg" võtetel, on olnud rahvale vaatamiseks väljas eelmisel aastal Kurtna muuseumis, sel aasta Palmse muuseumis.

Mina leian, et selle ratta osas olen ma vast suutnud kunagist perekonnareliikviat (lisaks veel Rootsi rattatööstuse eksportmudeli näidist) vast küll väärikalt hoida.