04-11-2007, 23:12 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 04-11-2007, 23:29 PM ja muutjaks oli valdo.)
miniest Kirjutas:Nii palju, kui mina olen tähelepanud, siis enne 90 tehtud masinad hakkavad tänavapildist kaduma, pole ju sobilik söita Ladaga vöi möne muu vanema masinaga kuna naabrimehel on pealt 2000 tootetud Audi vöi mingi muu masin. Vana masin mis veel alles, viiakse lihtsalt emexisse, sest kes see ikka seda masinat tahab.
Ega mul otseselt uute autode vastu pole midagi, kuid nendes pole enam seda mis vanasid autosid huvitavaks teeb. Seal hulgas nii disain, kui ka see, et kui midagi on katki näiteks mootor saad ise vöi söprade abil selle ära parantatud, mitte nagu nüüdis ajal, et masinal tulesid vahetada(vöi midagi muud) pead minema esindusse.
Eestlaste elu on "liiga heaks" läinud, muud ei midagi (Loe: "liiga heaks" = normaalsetesse rööbastesse).
Kui ma saan oma põhitööga mõne kuu palga eest korraliku (vähe)pruugitud auto, millega ma saan sõita ilma suuremate remontideta pikki aastaid, siis miks ma hakkan oma ülinapist vabast ajast miskit vana romu putitama? Pigem keskendun põhitööle ja muu varanduse ostan. Olgem ausad - nõukaaegsed autod tahtsid tavaliselt üsna pidevalt hooldust-remonti, kuhu läks nii aega kui ka raha. Pealegi on sõiduomadused (-mugavus) ja ekspluatatsioonikulud (väiksem kütusekulu) uutel autodel ju hoopis teisest "puust".
Kui inimese hobi on putitada (vana) autot, siis ta võib sellist nõukaaegset sõidukit enda põhiliikurina pidada. Aga arvestagem, et meiesuguseid "hulle" on vaid üliväike murdosa elanikkonnast, teistel inimestel on lihtsalt hoopis teised huvid. Kitsikus ja vaesus ja sundseis olid need, mis panid rahva nõukaajal ja ka taastatud EV alguses 1990ndate esimesel poolel selliste autodega sõitma!
Ning üks asi veel - kes nõukaajal autoga sõitis, aga remondis kätt külge ei pannud, sai alati naabermaja-Vasjalt remondi tellida. Pudel oli valuuta ja ega rahaski see väga kallis ei olnud - niikuinii ei olnud ju raha eest nõukaajal enamikke asju osta. Nüüdseks on aga eestlaste (ja ka eestimaalaste) elu sedavõrd hea, et seesama Vasja teenib kusagil keevitajana või ehitajana üsna korralikku raha ning tellides ta sama tunnitasu eest vana nõukaaaegset romu parandama, võib sinna kulunud summa eest üsna kobeda pruugitud Lääne liikuri osta. Ja tavaliselt saadab seesama Vasja Sinu kaasajal hoopiski kuu peale, sest ka tema tahab peale pingelist tööpäeva puhata, mitte Sinu romu putitada. Tõööjõupuudus on selle nähtuse nimi.
Ja loomulikult visatakse katkiläinud asjad sellistes tingimustes minema. Vahet siis pole, kas viga oli suurem või väiksem - kui pole tegijat või läheb tegemine väga kalliks, tuleb soetada ese (auto), mis ei vaja sellist tegijat. Põrgulikult sant seis on jätta miski kokkulepitud tööots vms seepärast ära, et Su romustunud auto lihtsalt veab Sind alt ja keeldub Sind kohale viimast, tähtajad ja kokkulepped on aga ju peal. Ei huvita ju minu koostööpartnerit küünemusta jagugi see, kas ma jätsin oma kokkulepitud töö tegemata seepärast, et ma mitu päeva jutti jõin/laaberdasin, ei viitsinud laiskuse tõttu ennast liigutada või vedas mu auto mind alt - sanktsioonid ja trahvid tulevad nii või teisiti, sest ka tema töödest sõltub keegi, mille taga on samuti lubadused-kokkulepped... Olgem ausad - ülivaldav enamik emeksisse läinud autosid ei olnud enam võimelised oma peremeest ilma remontimata teenima ehk olid oma tarbeeseme-väärtuse minetanud.
See kõik on loomulik nähtus. Kui igast mudelist/margist säiliks huviliste käes paar-kolm heas korras eksemplari, oleks ju küllalt?
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel