[peeterpaul]

Ütled siis ehk raamatute pealkirjad ka juba? Kas ühe pealkiri oli "Heinatants"? Olen seda kunagi lugenud, oli tõesti päris huvitavalt kirjutatud.

See ka, pealekauba. Triloogia, mida silmas pidasin oli:
"Valeühendused" (MTJ-d likvideeruvad, inimestel mure, kas ja kes kolhoosidesse tööle võetakse)
"Ärapööramiste aasta" (kolhoosi ja defitsiidi kuldaeg, inimestel mure, kuidas töö tehtud saaks,direktor ei tümitaks ja kuidas autoostuluba saada)
"Tagasiärastaja" (kolhooside lagunemine, direktor ja kõrgem seltskond on ühtäkki omanik ja autojuht, kes pikalt oma maisna peal töötanud, avastab ükspäev, et uus omanik müüs tema auto maha ning kedagi ausalt öelda ei huvitagi, kas talle üldse mingit tööd ka pakutakse)

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/index?valik=otsing&paring=raimo+m%C3%A4nnis&otsi.x=0&otsi.y=0

Raamatukoi.ee-s kõik kolm saadaval, lugemise elamust kokku 229 EEK eest.
Ja kuivõrd raamatu lugemine reeglina (nagu kallid emakeele ja kirjanduse õpetajad omal ajal rõhutada armastasid) tekitab mingeid emotsioone ja küsimusi, siis kellel on parasjagu õnnetu periood elus või niisama paha olla, siis alustage keskmisest. See on, kuidas nüüd öelda, kõige süütum ja vähem traagilisem. Isikliku arvamuse kohaselt kõige vaimukam samuti.
Teised kaks annavad küll kvaliteetse lugemuse, aga tuju viivad kurvaks.

Aga algse teemaga ühte sammu käib siis eelpool viidatud Velise Sillaotsa talumuuseum http://www.velise.ee/saurus/web/index.php?id=1088
Ja selle olustikuga viib kõiki kurssi teine vanalt Läänemaalt pärit vaheda sulega kirjatsura Harri Jõgisalu.
Tema esimene osa - "Lugusid wanalt läänemaalt" kirjeldab hobuste aega väga muhedalt. Iga kell võiks sedagi lugeda.
Aga võtaks julguse hoiatada - tema järg sellele - "Tulihända püüdmas", on aga väga karm ning õiglane lugu Läänemaa taludest teise ilmasõja eel, ajal ja järel. See on totaalselt masendav lugemine, üks väheseid raamatuid, mida ei ole tahtnud enam teist korda lugeda. Väga tõetruu, haarav stiil, aga musta masendusse viiv.
Pärast seda hakkad vaikselt aduma õudu ja koledusi, mida esivanemad läbi elasid ja mida meie tänase põlvkonnana arvame olevat kusagil kaugel ajaloos /kus hobustega tööd tehti, trillallaa-trullallaa/...
Enda vanaisa tuli Kura kotist kodupoole paljajalu, sest laskurkorpuse riismetele polnud enam jalanõusid anda. Väikese väina forseeris õhukestes riietes, sai sealt kopsupõletiku, saadeti ikkagi Tehumardi öölahingusse. Hiljem selgus, et vastaspoolel oli tema enda naisevend.

Kui nüüd ajastu kontekst enesele kokku panna - siis kui palju me ikkagi tahame ja julgeme teada saada tolleaegsest olustikust. Või piisab meile lihtsast loetelust, oli hobune, vikat, looreha (noja adra unustasime)??