01-12-2007, 23:09 PM
Tegelane5 Kirjutas:...
xxxmees jälle kraavis vaid tunneme kaasa
...
Mina ei tunne, kui ta on end sinna ise aidanud. Olgu rekkaga või sõidumasinaga.
Mitte mark pole oluline. Juht määrab, kuhu ja kuidas. Kõik masinad lähevad metsa või punase fooritule alt läbi, kui juht nii tahab. Või langeva tõkkepuu alt...
Oluline on see, et tehes lollusi tuleb varem või hiljem vastutada. Kui me aga loeme kogu aeg, kuidas tee oli ootamatult libe ja pime oli ja võõras tee ja väsinud ja nii see asi juhtuski. JUHTUS... Asjad ei juhtu, asju tehakse. Ja autoroolis on tegijaks juht. Just see juht, kes sirgel teel kraavis oleva auto kõrval laiutab käsi: ootamatu libedus. NOVEMBRIKUUS, lumi sajab ja talle on tee ootamatult libe. Ma saaks sellest jutust aru 23. juuni öösel kiilasjäise teelõigu korral.
Ootamatult läks foorituli punaseks...
Ootamatult langes tõkkepuu...
Ootamatult jooksis kooli juures oleva hoiatusmärgi tagant teele laps...
Mina ka ei taha kellelegi halba. Mul on eriti kahju neist kahest inimesest, kes sattusid tolle idioodi ette. Mul on samuti kahju sellest, kes ettesõitnud autost välja tõsteti. Mul on kahju sellest veoautojuhist, kes eelmise nädala teisipäeval Pärnu maanteel õnnestust ära hoides ise metsa sõitis, et mitte sõita laiaks lolli möödasõitjat, kel asi hapuks läks. Mul on kahju neist, kes satuvad teiste põhjustatud õnnetustesse.
Aga mul pole kahju nendest, kes selle õnnetuse oma tegevusega põhjustavad. Ei sellest nolgist, kes Nõmmel oma sõbrad talvel mändi surnuks sõitis, ei sellest juhmakast, kes oma mersu septembris piiteri maanteel metsa sõitis ega sellest viimasest lendurist.
Mina pole sugugi vigadeta. Ma tean, mis tunne on vaadata otsa oma sõbrale, kui oled talle nooruselollusest põhjustatud avariis vigastusi tekitanud. Ja see tunne pole mitte häbi...
See hetk jääb meelde ja sunnib iga päev liigeldes mõtlema sellest hetkest kaugemale.
Et poleks vaja sinu süül sandikssõidetule või hukkunu omastele otsa vaadata...
Kes mõistab, see mõistab. Kes mitte...