[smolin]

Panen siis kirja ka oma mälestused hobusega põlluharimisest, lapsepõlves sai seda üksjagu näha ja mõnda tööd ka ise proovida.
Minu vanaisa, eestiaegne taluperemees ja nõuka-aegne kolhoosnik, haris oma aiamaad (tegelikult oli ikka täitsa põllumaa) vanast ajast harjund kombel hobusega. Kolhooside asutamise ajal võeti muidugi tema hobused ja hobuseriistad kolhoosile, kuid kui suurpõllumajandus läks tasapisi üle masinatööle, tassis vanaisa põllutööriistad tasapisi jälle koju, osa neist kolhoosi vanarauaplatsilt, mida rahvas “surnuaiaks” kutsus. 70-ndate algul olid tal olemas järgmised riistad:
Maaharimisriistad: ader (neid oli koguni kaks, teine neist saksa toode), kartuliader e. mutt, äkked, vedruäke.
Heinakoristusriistad: niidumasin, looreha.
Veovahendid: veovanker, sõnnikuvanker, regi.
Vaid niidumasin vajas kahte hobust, muid riistu “käitati” ühe hobujõuga. Vanaisal oli hobune endal olemas, niitmiseks tuli kolhoosi tallist teine hobune laenata. “Surnuaiast” koju taritud ja omal jõul taastatud niidumasina kohta ütles vanaisa, et enne sõda ta küll sellist osta pole jaksanud, nimelt oli tegu kahekäigulise käigukastiga Rootsi luksusmudeliga, mis oli kättesaadav vaid rikastele. “Surnuaias” vedeles ka viljalõikusmasina vrakk, kuid sellel oli palju osi puudu ja pealegi polnud seda vaja. Toiduvilja ju keegi aiamaal ei kasvatanud, vanaisal oli küll mõnikord loomade tarvis üks põllulapp segavilja all, aga selle koristamiseks kaubeldi kombain. Millalgi 70-ndate keskel suurendati kolhoosi vanarauaplaani (jah, ka selline oli olemas, näiteks Rakvere bussipark pidi iga aasta ühe bussi vanarauaks maha kandma) ja “surnuaed” veeti tühjaks.
Veovankril oli peal kast, mille sai muidugi ära tõsta, näiteks pikema puitmaterjali veoks. Selleks otstarbeks sai ka vankrit pikendada. Kasti peale sai heinte vedamiseks kinnitada raami, et koorem laiem saaks. Oli kunagi olnud ka lattidest korv heinaveoks, aga eks ta oli ära lagunenud ja vanaisa ei hakanud uut tegema. Heinakoorem tõmmati lihtsalt köitega korralikult kinni. Eks juhtus vahel teine ka tee peal lagunema, heina tuli enamasti tuua ikka mitme kilomeetri tagant.
Sõnnikuvankri kastiks olid laudadest põhi ja eraldi küljed, otsi polnud. Sõnnikuvankril olid all “surnuaiast” leitud laiad raudrattad, vististi pärit viljapeksumasina alt.
Reele sai kinnitada seljatoe, mida kusuti korviks. Talvised reesõidud sugulaste juurde kuuluvad ilusaimate lapsepõlvemälestuste hulka ja sugugi mitte ainult minul.
Ise sain proovida tööd loorehaga ja pisut ka kartulivagude ajamist. Loorehatöö oli lihtne, probleemiks ainult ratastelt käitatav piide tõstmise mehhanism, mis kippus jupsima ilmselt hammaste kulumise tõttu. Vagude ajamine oli üksjagu raskem ja keerulisem, ega ma seda selgeks saanudki. Muidugi oskasin hobust vankri ette rakendada ja vankrit juhtida. Ega enam vist rakendamisega hakkama ei saaks, üle 30 aasta juba möödas.
Muidugi remontis vanaisa ise nii hobuserakmeid kui põllutööriistu, rautas ise hobust. Tollal oli maapoodides veel müügil näiteks hobuserakmeteks sobivaid rihmu, rangiroomasid, hobuseraudu jms. Vahel tuli ka ostetud hobuseraudadega käia sepa juures neid parajaks tagumas.
70-ndate keskpaigaks oli hobuse kasutamine põllumajanduses juba üsna vähene. Kolhoosipõllul võis hobust koos vankriga näha ehk kartulivõtu või kivikoristuse ajal, igasugused harimis- ja koristusmasinad käisid mootori jõul. Küll aga kasutati hobuseid lautades. Lüpsikari elutses juba uusaegsetes suurlautades, kus kasutati traktoreid, kuid vasikaid ja lambaid peeti vanades, vahel tsaariajast pärit hoonetes, kus traktoriga liikumine üsna vaevane. Ka polnud vanades lautades enamasti töötajaid, kes traktorit tunneksid. Tollases ajakirjanduses võib leida kirjutisi väikemehhanismide vajadusest loomakasvatuses, kuid tegelikkuses oli hobust asendav “väikemehhanism” vaid laudanaiste jõul liikuv käsikäru. Enamik kolhoosi tallides peetavaid hobuseid oli aga mõeldud laenutamiseks kolhoosnikele aiamaade harimiseks. Vanaisa hobuse võttis haigus ja nii hakkas temagi kolhoosist hobust laenama. 75-aastaselt otsustas vanaisa lõpuks kolhoositööst loobuda ja andis ära ka põllumaa, mis tema pensioni peaaegu kahekordseks tõstis. Maaharimine sellepärast veel ei lõppenud, endine marjaaed, kus suurem osa marjapõõsaid juba kuivanud, künti kartulimaaks. Vanaisa ei jaksanud aga enam raskeid põllutöid teha, pealegi koondati kõik kolhoosi hobused ühte talli, mis paraku üsna kaugele jäi. Nii loobuti hobujõul maaharimisest ja mindi üle maapensionäride hulgas tavapärasele meetodile, mis seisnes viinapudeli abil traktoristi palkamises. Oli ju peale kasvanud uus põlvkond maainimesi, kes hobutöid ei tundnud, küll aga traktorit ja muid masinaid.
Nüüd on vanaisa juba ligi 20 aastat mulla all, põllutööriistad kõik ammu laiali tassitud. Olen hiljem mõelnud, et tegin ju 70-ndatel Smenaga pilte, oleks võinud kõik need tööd ja riistad jäädvustada, aga tollal tundusid nad nii tavalised ja ei osanud nagu arvatagi, et see kõik kord kaob.
Uuesti nägin hobusega maaharimist 90-ndate algul, kui naabrinaine asus maal talu taastama ja ostis hobuse. Ega ta mingi masinavõõras polnud, töötas aastaid kolhoosis veoautojuhina, ju polnud tal traktoriostuks raha. Paar aastat käis töö hobusega, siis kolis talle appi tütar koos mehega ja osteti traktor, hobune jäi rohkem põllu iluks. Nüüd pole külas aastaid enam ühtegi hobust.