[Sillu]

Arvan, et pealkiri sobib täiesti.

Minu Ðkolnik oli ka kollase raamiga ja kui nüüd hästi meenutan, siis võisid tõesti olla sellel kummid punased. Halva töökindluse all pidasingi silmas peamiselt tagaratta veomehhanismi, mis minu isendil paari aasta jooksul oma vähemalt kolmel-neljal korral lakkas oma ülesannet täitmast. Iga kord õnnestus isal asi jälle töökorda putitada ning mõnda aega võis sõit jälle jätkuda. Korra õnnestus sellel rattal ka esikahvel kõveraks sõita. Uus detail oli põhimõtteliselt olemas, aga külge läks siiski tagasi taas sirgeksaetud vana.

Peale Ðkolnikut tuli siis nii umbes-täpselt minu 10. sünnipäeva paiku sinise raamiga Ereliukas, porilauad olid sellel kroomitud (vabandan, kui valet sõna kasutan, aga loodetavasti saate aru, mida mõtlen). Ülemine pulk kahest osast koosnev, aga jään oma väite juurde, et minu mäletamist mööda ilutses raamil mudelinimi Ereliukas 8. Kuna oli parajasti 1980. ehk olümpia-aasta, siis oli minu ratas ka Moskva olümpiamängude sümboolikaga.
Kummid olid sellel rattal samuti punased. Mingil ajal õnnestus (ilmselt sõpradega kahekesi sõites -- üks sadula peal istumas ja teine ees püstiseistes väntamas) tagaratas "kaheksasse" sõita ja uus ratas, mis asemele läks, oli rohelise kummiga. Ei mäleta enam mis põhjusel loopisin lõpuks porilauad pealt minema ja sõitsin viimased paar aastat ilma nendeta.

Seejärel tulid riburada pidi juba "täismõõdulised" rattad -- muuhulgas sõitsin aeg-ajalt ema rohelise Ukrainaga, millel lõpuks raam pooleks sõita õnnestus. Mõned selle ratta jupid (porilauad, sadul, ketikaitse) elavad aga oma elu edasi Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas minu annetatud sinise Ukraina küljes, mille viimaks ostsin 1988. aastal ja mis jäi minu viimaseks veneaegseks rattaks, olles kasutusel kuni 2000. aasta sügiseni.

Mainimist väärib vast veel Turist (kuldpruuni vms. raamiga, tänavasõidu variant, s.t. porilaudadega, pakiraamiga ja "tavalise" juhtrauaga), mille eluiga kahjuks jäi minu käes lühikeseks -- ka sellel rattal lakkas tagaratta rummumehhanism mingil ajal ratast edasi viimast, minust sellel ajal aga selle kordategijat ei olnud ja niimoodi juba ennegi üsna äratrööbatud ratas seisma jäigi. Lõpuks sai selle ratta juppe osaliselt kasutatud teistel ratastel, tagaratas, kett ja võib-olla midagi veel aga sõbrale antud. Vaid raam ja ehk veel väiksemat pudi-padi on siiani minu valduses, aga jalgratas kui selline on oma eksistentsi lõpetanud...