[valdo]

Neid plastmassist spoilereid, kleebiseid ja tagastangele kinnitatavaid kummist maandusribasid võis Nõuka ajal iga mees, kel raha ja soovi oli, kooperatiivi kauplusest osta.
Mõne tegelase Vaz(harvemal juhul Moskvitð) nägi kõikvõimalike isepaigaldatud lisade, kleebiste ja nipsasjakeste tõttu välja sama kirju nagu laadakaupmehe vanker

Selline periood kestis nõukaaja lõpus ÜLIMALT lühikest aega.

Tuletan meelde, et kooperatiivide elik. individuaalse töise tegevuse elik. algelise eraettevõtluse aeg algas N.Liidus seoses Gorbatðovi tõusmisega võimule 1985. aastal. Kuna iga asja alustamine võtab aega, siis selliste "pudinate" ilmumine massidesse, st äsjarajatrud putkalaadsetesse erapoodidesse algas alles ca 1986. Sealt jäi ju ainult kaks aastat "päris"-N.Liidu lõpu alguseni - 1988 aprillis toimus loomeliitude pleenum, sama aasta suvel laulev revolutsioon ja 16.nov.1988 iseseisvusdeklaratsioon. Viimased 3 aastat N.Liidu all - 1988-91 polnud enam "päris"-N.Liit.

Kui rääkida aga ajastust enne-1985 ehk siis 1960-70ndatest, siis lisaks sellele, et eraettevõtlus oli keelatud (selliseid lisapudinaid võisid vaid ise endale või tuttavatele teha, vähegi suurema tootmise/äri korral olid Sul üsna pea SORVVO-mehed kaelas, samuti ka süüdistus spekulatsioonis), siis lisaks ei meeldinud need ka tehnilise ülevaatuse inimestele. Eriti just 1960-70ndatel nõuti auto ranget vastavust tehasekomplektsusele.

Nt 1970ndate aastate lõpul oli tüüpiliseks Þiguli lisavarustuseks tagaklaasi kleebis "Lujaa laatua - LADA" (Soome Ladade edasimüüja varustusest, tollal oli see muutunud staatust näitavaks kultuslisandiks), usteservadesse paigaldet värvilised plassmasskaitsed ukseserva kriimustamise vastu kojamehevartele kinnitatud nn "plast-tiivakesed" ning mõnedel moe tagaajajatel ka tuleklaaside plastkatted (lendavate kivide kaitseks, vahel liiklusmiilitsatele ka ei meeldinud). Ning "sabas" tihti veel pikk tolknev "maanduslint", mis miskipärast oli ka 1970ndaste lõpul omamoodi kultuslisandiks muutnud ja minetanud oma algse funktsiooni staatilise elektri maandajana (muidugi, tollal, kui praegusest enam tangiti autot kanistrist, oli seda tihti ka vaja). Väliskujus kõik.

Kui rääkida lisaks veel sisustusest, siis seal leidus paari masstoodetavat tüüpi termomeetreid, tagaakna võrekattega ventilaator, kollasest läbipaistvast pleksiklaasist käigukanginupp (Norma), mille sees ilutses kuldne uunikumauto ja kunstnahatükkidest (diagonaalis poolitatud ruudud) kokkuõmmeldud patju mütsiriiulil. Kui ventilaator aitas tagaklaasi udust puhta hoida, siis needsinased padjad olid jälle teatavat laadi kultus-lisandid. Jälle kõik.