[fic]

Mind häirib meie liikluses politsei. Õigemini tema suutmatus õigesti liikluses osaleda ja oskus AINULT kiirust mõõta (ok aegajalt puhume ka ja see on tänuväärt ettevõtmine). [...]

Siinkohal ütlen, et on vastuütlusi. Eile olin rampväsinud öisest möllutamisest Tartus ja magasin autos kui ema Mustika vastas tanklas tankis ja vaatasin, et väga kahtlane seltskond. Üks auto oli ette saanud sellise paugu nagu oleks looma alla ajanud, esi külg, klaas ja akna raam kõver päris suures osas. Midagi nad olid alla ajanud ja see võis vabalt olla inimene! Panin silma peale kuidas inimesed, mees ja naine, tulid välja ja olid kahtlases olekus.
Läksin kiiresti autost välja ja mõtlesin, et isegi kui on ðokis, on nad teistele ülimalt ohtlikud. Kiiresti helistasin 110 ja kirjeldasin ja ütlesin, et neil auto ei lähe tööle kuid üritavad ära sõita ja kui olin kirjelduse ära andnud, hakkasid nad sõitma ja viimane lause oli minu poolt, et kiiresti, nad sõidavad juba kesklinna poole, siis öeldi aitäh ja annavad parima. Mõtlesin, et nagunii ei saada kätte, kuid kui vaatasin, kuidas ta 15 sekundit keeras ringi, et mitte välja suretada, siis tuli kummide vilinal politsei masin maja tagant ja puna-sinine hakkas tööle ning võeti rajalt maha. Avarii teinud Audi juht veel tuuritas ja politsei sõitis talle ette. Tuli välja küll ristsammus.
Siis oli küll hea tunne, et Eesti Politsei midagigi oskab, hoolimata sellest, et pool aastat tagasi alustatud kriminaalmenetlus oli peatatud 2 nädalat tagasi minu kahjuks nii tulemuselt kui tõelt (minul oli 100% õigus selles olukorras). Jätsin asja nii, sest võita polnud mul peale õiguse midagi, kuivõrd kaotan palju väärtuslikku aega. Aga see selleks, on väljaspool liiklust.