[oxygen]

Venivatest jalakäijatest rääkides jutustaksin ühe loo, mis kord minuga juhtus. Sõidan mina mööda Ehitajate teed TTÜ poole ja peale Vilde ristmikku on üks reguleerimata ülekäigurada. Mina juba näen kaugelt, et memm ootab. Vaatasin kähku kõik peeglid läbi, leidsin end teel üksi olevat ja tõstsin parema jala gaasilt, et siis tädi näeb, et ma juba aeglustan ja lasen ta üle ja äkki ta läheb niimoodi üle, et ma ei pea päris seisma jäämagi. Tädi vaatab küll üksisilmi minu poole, aga mitte mingit liigutust. Ma ei julgenud enam kiirendada ka, et jõuaks kiiremini ülekäigurajani ja seisaks siis seal, sest äkki ikkagi hakkab üle tee minema. Niimoodi ma siis pikkamisi venisin sinna ülekäigurajani, kus tädi ikkagi ei söandanud enne jalga sõiduteele tõsta kui minu auto seisis kindlalt paigal. Siis hakkas tädi koos oma poekäruga pikkamööda teed ületama. kui oli jõudnud umbes minu nina ette ta peatus ja vaatas mulle korraks otsa. Siis läks edasi ja kui oli jõudnud minust mööda peatus uuesti ja vaatas mulle jälle otsa, kusjuures liikuma ma hakata ei saanud, sest käru oli veel minu auto ees ja kurat teab äkki mõtleb ümber ja läheb veel tagasi. Igatahes ühel hetkel kui ta oli piisavalt kaugele jõudnud, et ma julgeks ta selja tagant läbi lipsata, ma seda ka tegin. Mis tädist edasi sai ja kas ta seal veel peatus ja ringi vaatas ma ei oska öelda. Igatahes selline lugu juhtus minuga.