21-03-2008, 20:35 PM
Võtsin jälle ette ühe vana ajakirja, sedapuhku Tðehhoslovakkias välja antud venekeelse Motor-Revju 2/86, kus tutvustatakse 1986 aasta Ðkoda sõiduautode varustust:
Ðkoda 105 S: kõige odavam variant. 1986 aastal olid kõigil Ðkodadel juba kandilised halogeenpirnidega esilaternad ja ühesugused tagalaternad, lisaks veel külgmised suunatuled ja tagumine udulatern. 10 aastat varem, kui 105 S müügile tuli, polnud tal tagurdustulesidki, ohutuledest rääkimata. Muu varustus polnud 10 aastaga suurt muutunud: tagauste klaase ei saanud alla lasta, esiistmete seljatugesid reguleerida, puudusid peatoed ja isegi korralikud seesmised uksekäepidemed, uste kinnitõmbamiseks olid rihmast aasad. Kandiline näidikuplokk põlvnes 60-ndatest, põrandal oli kummimatid. Ajakiri kiidab ”selles klassis mitte just tavalist” varustust nagu kolmekihiline tuuleklaas, võtmega lukustatav bensiinikork ja tagumised porilapatsid. Üht-teist puuduvast varustusest sai siiski lisatasu eest. Hinna poolest oli 105 S enam-vähem võrdne Moskvitð 2140-ga.
105 L meenutas juba rohkem autot: tekstiilmatid põrandal, reguleeritavad seljatoed, allalastavad aknad tagaustes ja uksekäepidemed olid standardvarustuses. Näidikud olid ümmargused, spidomeeter varustatud päevase läbisõidu näitajaga. Õnnetu 44-hobujõuline mootor kuigi ägedat sõitu ei võimaldanud.
120 L: suurem mootor arendas 50 hobujõudu, lisaks 105 L varustusele sai hammaslattrooli ja radiaalrehvid.
120 LS: võimsust 58 hj. Varustuses tagaklaasiküte, peatoed esiistmetel ja tahhomeeter.
120 GLS: põhivarustuses 5-käiguline käigukast, kojameeste katkendlik käik, iluliistud ustel ja alumiiniumivärvi rattakilbid. Muudetud kujundusega armatuurlauas kasutati pehmemat plastikut.
130 L ja kupee 130 Rapid: 1,3-liitrise mootori võimsus samuti 58 hj., kuid suurem pöördemoment. Suurimaks uuenduseks oli diagonaalsete õõtshoobadega tagavedrustus senise pendelvedrustuse asemel, mis kurvisõidu senisest palju mugavamaks ja ohutumaks tegi. Pakuti veel neljakolvilisi pidurisadulaid esiratastel ja väiksemat rooliratast. Kupee oli saadaval vaid 1,3-liitrise mootoriga. Ajakirja kiidulaulust Ðkodade väga hea varustuse teemadel jääb mulje, nagu poleks mitte aasta 1986, vaid 1976 või veelgi varasem.
Enam-vähem samast ajast mäletan Meelejahutaja saatest üht tðehhi päritolu naljalugu auto ostmisest, kus kõige odavamal variandil polnud uksi ees ja rattaid all, mootorist rääkimata. Iga jupi eest tuli kõvasti juurde maksta, kuid versioon “luks super ekstra”, millega oleks juba sõita saanud, pidi tootmisse minema alles järgmisel aastal. Kardan, et enamikule meie raadiokuulajatest jäi too Ðkoda mudelipoliitikat iseloomustav nali arusaamatuks.
Ðkoda 105 S: kõige odavam variant. 1986 aastal olid kõigil Ðkodadel juba kandilised halogeenpirnidega esilaternad ja ühesugused tagalaternad, lisaks veel külgmised suunatuled ja tagumine udulatern. 10 aastat varem, kui 105 S müügile tuli, polnud tal tagurdustulesidki, ohutuledest rääkimata. Muu varustus polnud 10 aastaga suurt muutunud: tagauste klaase ei saanud alla lasta, esiistmete seljatugesid reguleerida, puudusid peatoed ja isegi korralikud seesmised uksekäepidemed, uste kinnitõmbamiseks olid rihmast aasad. Kandiline näidikuplokk põlvnes 60-ndatest, põrandal oli kummimatid. Ajakiri kiidab ”selles klassis mitte just tavalist” varustust nagu kolmekihiline tuuleklaas, võtmega lukustatav bensiinikork ja tagumised porilapatsid. Üht-teist puuduvast varustusest sai siiski lisatasu eest. Hinna poolest oli 105 S enam-vähem võrdne Moskvitð 2140-ga.
105 L meenutas juba rohkem autot: tekstiilmatid põrandal, reguleeritavad seljatoed, allalastavad aknad tagaustes ja uksekäepidemed olid standardvarustuses. Näidikud olid ümmargused, spidomeeter varustatud päevase läbisõidu näitajaga. Õnnetu 44-hobujõuline mootor kuigi ägedat sõitu ei võimaldanud.
120 L: suurem mootor arendas 50 hobujõudu, lisaks 105 L varustusele sai hammaslattrooli ja radiaalrehvid.
120 LS: võimsust 58 hj. Varustuses tagaklaasiküte, peatoed esiistmetel ja tahhomeeter.
120 GLS: põhivarustuses 5-käiguline käigukast, kojameeste katkendlik käik, iluliistud ustel ja alumiiniumivärvi rattakilbid. Muudetud kujundusega armatuurlauas kasutati pehmemat plastikut.
130 L ja kupee 130 Rapid: 1,3-liitrise mootori võimsus samuti 58 hj., kuid suurem pöördemoment. Suurimaks uuenduseks oli diagonaalsete õõtshoobadega tagavedrustus senise pendelvedrustuse asemel, mis kurvisõidu senisest palju mugavamaks ja ohutumaks tegi. Pakuti veel neljakolvilisi pidurisadulaid esiratastel ja väiksemat rooliratast. Kupee oli saadaval vaid 1,3-liitrise mootoriga. Ajakirja kiidulaulust Ðkodade väga hea varustuse teemadel jääb mulje, nagu poleks mitte aasta 1986, vaid 1976 või veelgi varasem.
Enam-vähem samast ajast mäletan Meelejahutaja saatest üht tðehhi päritolu naljalugu auto ostmisest, kus kõige odavamal variandil polnud uksi ees ja rattaid all, mootorist rääkimata. Iga jupi eest tuli kõvasti juurde maksta, kuid versioon “luks super ekstra”, millega oleks juba sõita saanud, pidi tootmisse minema alles järgmisel aastal. Kardan, et enamikule meie raadiokuulajatest jäi too Ðkoda mudelipoliitikat iseloomustav nali arusaamatuks.
Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.