29-03-2008, 22:33 PM
Tere!
Üks lugu kroomdetalide restaureerimisest. BSA heeblitel olid nähtaval tehase pronksivalu jäljed. Katsin need kleepsuga, et neid juhuslikult maha ei lihviks. Töö õnnestus. Klient oli rahul, kuid ei meeldinud heeblid. Need olevat halvasti tehtud, valu jäljed puha näha. Vastasin, et teen uuesti, lihvin maha pronksivalu jäljed ja rikun seega originaalsed heeblid. Tegin töö ringi. Omanik oli rahul, kõik õnnelikud, töö oli "väga hea", ainult valmistaja tehase originaalsus oli jäädavalt hävinud, mille säilitamise pärast olin just eelnevalt vaeva näinud. Vanatehnika restaureerimisel on eesmärk taastada see sellisena nagu ta kunagi valmistati. Ei parem ega halvem.
Nõukogude Vene 30-ndate tehnika oli hästi toodetud. Värvikate tasemel, nikkel-ja kroomdetailid poleeritud. Peale sõda langes kvaliteet, eriti kroomdetailide puhul. IZ-350 detailidel on näha liivapaberi jäljed. 60-70 ndatel on sageli detail ilma töötluseta galvaanika vanni kastetud.Hea värvi ja kroomdetailide kvaliteediga on 50-70-ndate Jawad ja Pannoniad. Klass omaette on Inglise, tsiklid head olid ka Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa kaherattalised. Nende puhul pole karta ülerestaureerimist.
Miks eelnev jutt? Et saavutada restaureerimse kvaliteedi taset vastavalt valmistaja tehasele ja ajastu hõngule on vaja pikaajalisi kogemusi, sisemist distsipliini ja teadmisi, mida "lihtlabane metallilihvija" ilmselt ei suuda mõista. Vahe on sama, kui plangu värvimisel ja vana maali restaureerimisel. Siit tuleb ka kroomdetalide taastamise maksumus. Aeg, mis kulub lihtsana tunduva ratta mutri restaureerimisele on üllatavalt suur.(Galvaaniline puhastus, I lihvimine, roosteaukude täitmine, II lihvimine, III peenlihvimine, raamile sidumine, vasetamine, raamilt mahavõtmine, poleerimine, puhastamine poleerpastast, raamile sidumine, NiCr, raamilt mahavõtmine,puhastamine ja pakkimine.) Iga liigutus vajab eelnevalt läbimõtlemist (detaild on erinevad), mitte "lihtlabast metallilihvimist". Võimatu see töö ei ole. Mõtlev, sihikindel ja enesekriitilise suhtumisega restauraator, kellel pole käed niisama külge kasvanud saab hakkama.
Jõudu noored mehed!
Üks lugu kroomdetalide restaureerimisest. BSA heeblitel olid nähtaval tehase pronksivalu jäljed. Katsin need kleepsuga, et neid juhuslikult maha ei lihviks. Töö õnnestus. Klient oli rahul, kuid ei meeldinud heeblid. Need olevat halvasti tehtud, valu jäljed puha näha. Vastasin, et teen uuesti, lihvin maha pronksivalu jäljed ja rikun seega originaalsed heeblid. Tegin töö ringi. Omanik oli rahul, kõik õnnelikud, töö oli "väga hea", ainult valmistaja tehase originaalsus oli jäädavalt hävinud, mille säilitamise pärast olin just eelnevalt vaeva näinud. Vanatehnika restaureerimisel on eesmärk taastada see sellisena nagu ta kunagi valmistati. Ei parem ega halvem.
Nõukogude Vene 30-ndate tehnika oli hästi toodetud. Värvikate tasemel, nikkel-ja kroomdetailid poleeritud. Peale sõda langes kvaliteet, eriti kroomdetailide puhul. IZ-350 detailidel on näha liivapaberi jäljed. 60-70 ndatel on sageli detail ilma töötluseta galvaanika vanni kastetud.Hea värvi ja kroomdetailide kvaliteediga on 50-70-ndate Jawad ja Pannoniad. Klass omaette on Inglise, tsiklid head olid ka Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa kaherattalised. Nende puhul pole karta ülerestaureerimist.
Miks eelnev jutt? Et saavutada restaureerimse kvaliteedi taset vastavalt valmistaja tehasele ja ajastu hõngule on vaja pikaajalisi kogemusi, sisemist distsipliini ja teadmisi, mida "lihtlabane metallilihvija" ilmselt ei suuda mõista. Vahe on sama, kui plangu värvimisel ja vana maali restaureerimisel. Siit tuleb ka kroomdetalide taastamise maksumus. Aeg, mis kulub lihtsana tunduva ratta mutri restaureerimisele on üllatavalt suur.(Galvaaniline puhastus, I lihvimine, roosteaukude täitmine, II lihvimine, III peenlihvimine, raamile sidumine, vasetamine, raamilt mahavõtmine, poleerimine, puhastamine poleerpastast, raamile sidumine, NiCr, raamilt mahavõtmine,puhastamine ja pakkimine.) Iga liigutus vajab eelnevalt läbimõtlemist (detaild on erinevad), mitte "lihtlabast metallilihvimist". Võimatu see töö ei ole. Mõtlev, sihikindel ja enesekriitilise suhtumisega restauraator, kellel pole käed niisama külge kasvanud saab hakkama.
Jõudu noored mehed!