[Mister X]

Kui jutt juba toidule läks, siis meenuvad nõukogude-stiilis toidukauplused, mis eksisteerisid mõnel pool veel 90ndate hakulgi. Mõtlen nende all massilisi tüüpprojekti järgi ehitatud madalaid betoon- või telliskivihooneid, mille rajamisega ka maapiirkondadesse tegelesid vastavate rajoonide KEKid ja kaupluste varustamise kuulus ETKVLi haldusalasse - nõukogulik moodustis ETKst.

Märksõna oli iseteenindus, millega seondusid traadist ostukorvid ja valjusti töötavad OKA mehaanilised kassaaparaadid (pole selliseid enam ammu töötamas näinud). Teine oluline tunnus nõukogude kaubanduses oli pakkematerjalide kesine valik või õigemini puudumine. Siiani on meeles lahtine leib ja sai, mida sai võtta paberilehe abil. Ka vedelike pakendamisega polnud lugu parem - ei mäleta küll enam pestavaid piimapudeleid, ent halvakavliteedilised ning kergesti purunevad piima/keefiri tetrapakendid. Kogu kodumaine mahlasortiment oli eranditult klaaspurkides. Täiesti kadunud on omaaegsed O,33liitrised limonaadipudelid.

Esimene läänelik toode meelestub minu mälus oranzhide Mehukatti mahalakonsertraadianumatega: peal apelsini ümber kerratõmbunud sinise kassi pilt. Kunagi väga populaarne toode.