[valdo]

Märksõna oli iseteenindus, millega seondusid traadist ostukorvid ja valjusti töötavad OKA mehaanilised kassaaparaadid (pole selliseid enam ammu töötamas näinud).

Nn "kandilised" 1980ndate aastate OKAd tegid palju vähem häält kui 1960-70ndate aastate vastavad isendid, millele oli iseloomulik nuppudealune kaarjas pind ja üldse korpuse ümaramad vormid. Nende vanatüübiliste kassaaparaatide üks eripärasid oli see, et nende poolt trükitud tðekil oli nulli asemel X. Nii et 20-kopikast ostu tähistas seal tðekil "XX.2X".

Kusagil 1980ndatel need vanatüübilised kassaaparaadid kadusid - esmalt suurlinnades (Tallinn, Tartu, Pärnu), seejärel ka mujal. Eesti taasiseseisvumise ajaks 1991 neid enam (praktiliselt) töös ei olnud, niipalju kui ma mäletan.

Teine oluline tunnus nõukogude kaubanduses oli pakkematerjalide kesine valik või õigemini puudumine. Siiani on meeles lahtine leib ja sai, mida sai võtta paberilehe abil.

Tegelikult oli see omamoodi loodussäästilik lähenemine - pakendi (loe: pakkepaberi) võis probleemideta ära põletada ilma ilmastikku ja küttekoldeid rikkumata. Ja kui mõni loodusvaenulik isik viskaski pakendi metsa alla või tee äärde, siis lagunes see seal (erinevalt kaasaja plastpakenditest) aasta-paariga.