[Väravamehaanik]

Mina kaotasin enne laada algust kogemata rahakoti ära ja seetõttu jäi rohkem aega inimeste ja nende seas liikuvate huvitavate persoonide jälgimiseks.

Mõned tähelepanekud: Reaalselt maksujõulised vanatehnikahuvilised tulevad Tagadile kaubikute või kastikatega, on riietatud töiselt, tagataskus on töökindad ja makstes ei võta nad kogu 500-ste pakki korraga nähtavale, vaid on erinevad kupüürid jaotanud taskutesse laiali. Suuremate ostude korral lepivad kokku hilisema kokkusaamise koha. Kaubana ostetakse esemeid, mis täiendavad kollektsiooni ja jutu järgi jääb keskmine laadal kulutatud summa alla 10 000 krooni, enamasti piirdutakse 5000 krooniga.

Näiliselt maksujõulised inimesed tulevad laadale ülikalli luksusautoga, riietus on poolpidulik casual ja naised valdavalt kõrgematel kontsadel. Ostja käes olevat raha on võimalik lugeda vaatlejal 10 meetri kauguselt. Vaatluse alusel ostetakse kogu päeva jooksul umbes 80 000 (!) krooni eest, vahel ületab summa ka mitut sadat tuhandet. Igasugu furnituuri ja garnituuri ei oska kommenteerida aga tehnika detailidest ostetakse ebakvaliteetseid nõukogude laiatarbeautode detaile, mis on laadapäevaks müüjate poolt särama löödud, autentsest originaalist on tihti asi väga kaugel. Kõik see kaup surutakse luksusauto polstri peale.

Studendi moodi noormehed, käivad ringi seljakotiga ja ostavad mõnesaja krooni eest suhteliselt kulunud detaile, mille hulka satub ka uusi juppe. Lätlaste kroomi vaatavad unistava pilguga. Koju minnes surutakse ennast sõbra autosse, või kui sõber on auto asju täis ostnud, siis minnakse Tagadilt koju jalgsi (!).

Lisaks palju tavalisi inimesi, kes ei torganud millegagi silma.

Huvitavamatest persoonidest jäi silma üks perekond, kes tuli Tagadile ülikalli luksusautoga, mille (sisuliselt) pagaznikust võeti välja hambutu vanaisa, kes saadeti hinnaluuret tegema, vajadusel anti talle ka ostu sooritamiseks nuts kätte. Süsteem toimis ja isegi minu pilgule tehti huvitavaid tehinguid üsna soodsalt. Kogupere ürituse idee eest "ten points", kuigi endal oleks piinlik normaalse eelarve juures sellist "dentotrauma" vanaisa omada.

Siis jäi silma veel üks moekas ja noortepärane ema, kes oma umbes kahe aastast poega üritas meheks kasvatada ja sundis teda Sipelga poe ees koledat tsikli lörinat kuulama. Laps nuttis ullupööra ja üritas kõrvu kinni hoides eemale joosta aga ema sõimas last ja murdis käsi kõrvadelt maha. Jällegi "ten poinst", sest Eesti vajab mehi, mitte nannipunne, kuigi mina enda lapsega nii ei teeks.

Aga muidu oli tore vanatehnikaüritus, nägin Superstaari Birgitit ja laada lõpuks leidsin oma rahakoti üles.