[Mister X]

Vana teema teema kerkib päevakorda sellepärast, et need mälestused-pajatused (vene) vanatehnikast tulevad vahel mälsusoppidest ikka esile ja mõned neist on üsnagi huvitavad rääkida või lugeda.

1960ndate lõpul oli nõukogude veokiehituse uudistooteks Zil 130. Üks selline sadultüüpi Zil jõudis ka minu vanaonu käsutusse, tal tuli sellega vedada nn. pikka poolhaagist - käru, kuhu mahtusid mõned suured puutüved. Sel korral kulges tema marsuut teatud väikelinnast (vist Paidest) Tallinna poole. Kuna laadimine jäi mõnevõrra hiljaks, algas sõit ööpimeduses.

Varsti pärast Paidet sattusid tema teele kaks mootoratturit. Mõlemad ilmselt tublisti joobes, sest sõideti lausa tee keskel ja hoiti kätest kinni. Mööduda ei saanud, pealegi kaotas vaskpoolne rattur järsku juhitavuse ning paiskus veoautolt saadud löögi tõttu kusagile maantekraavi. Pidurdamine oli loomulikult lootusetu, sest suur veok ei peatu ju paari sekundi vältel. Kui üleni verine ja hambutu (ent elav!) mees eemalt üles leiti, peeti kinni järgmine vastutulev masin, mis saadetil linna kiirabi ning miilitsa järgi. Kiirabi saabuski, ent vanaonu suund viis sel korral miilitsa eskordi saatel arestimajja selgitusi andma. Zil paigutati kohaliku autobaasi filiaali territooriumile.

Miilitsas algas uurimine alles hommikul, seni püüdis vanaonu tukastada, pea toetumas padja asemel arvelauale. Ehkki hilisemas protsessis jäi õigus talle, päästis teda veel üks asjaolu. Nimelt oli autobaasis paiknev Zil valve all. Siirdunuks ta enne tehnilist ekspertiisi igaks juhuks masina pidureid reguleerima, poleks tal kindlasti nii hästi läinud...