[valdo]

... trenditeadlikud inimesed ostavad tarbimislaenu eest välismaalt vanaaegse auto, värvivad selle ilusasti üle, teevad nahast istmed sisse ja sõidavad vanatehnikakokkutulekule.
[...]
Vanajalgrattakokkutulek surgu pigem välja, kui et muutub laiatarbeürituseks, no ilmselt mopeedindus ehk pääseb ka massihullusest, sõiduautode harrastus aga käib küll sama trendi jätkudes alla.

Njahh... ma olen ise ka vahel igasuguseid mõtteid mõelnud, nähes, kus väljamaalt on igasuguseid vanemaid asju sisse toodud, üle võõbatud jne...

Minu jaoks on vanatehnikahobi esmalt just Eesti tehnikapärandi ja kultuuri austamine ja jäädvustamine - peamiselt tegudes, aga miks mitte ka sõnas? Teame ju üsna selgelt, kuidas viimase seitsme kümnendi armutu ajalugu on varasemate aegade liikureid lausa armutult hävitanud - algul sõda ja purustamised/rekvireerimised, siis teatud isendite (veoautod, bussid) eraomanduse keeld koos Lääne liikurite varuosanappusega, siis nõukaaegne defitsiit koos meeletute ümberehitamistega, kõrval toimimas nõukaaegsed vanarauaplaanid Vtortðermeti veskitega koostöös ja viimase 15 aasta jooksul nii Läände müümised (kuigi oma huvilised oleksid tihti sama raha maksnud) kui ka vanarauakampaaniad, mille käigus nii mõnigi vahepeal kuuri peidetud osa läks sulatusahju.

Ime, et Eestis üldse varasemaid liikureid alles on sellise ajaloo peale!

Ehk siis mina teen väga suurt ja selget vahet, kas vanasõidukil on hingelist sidet Maarjamaaga või ei ole ning milline see side on. Mina jagan sealt lähtuvalt isendid viide klassi, mille toon siin tähtsuse järjekorras ära.

Esimene ehk kõige olulisen klass on minu jaoks Eestis toodetud vanatehnika - seda ei ole olemas mitte kusagil mujal maailmas, vaid ainult siin. Näited - Laanbergi kolmerattaline kaubaveojalgratas, ETK ja Kr. Saare jalgrattad, TA bussid/veokid, ET väikekaubikud, Paide teehöövlid, Krulli/Mõisaküla vedurid/vagunid jms. Meie püha kohus on neid kui reliikviaid hoida ja eksponeerida kui tükikest oma rahvuslikust ajaloost ning võimalusel taastada algsesse välimusse.

Teine klass on mujal toodetud, kuid oma nooruses siin liikunud isend, mis on olulises osas enam-vähem algsena säilinud. Meie raske ajaloo tõttu tuleb selliseid isendeid väga harva ette - jalgratastel on ära visatud rantäärisega veljed (milledele peale 1956 enam rantrehve kaubandusvõrgus saada polnud), autode käiguosa on vahetet Volga/Mosse/51 detailide vastu jne.

Kolmas klass ehk tase on siin liikunud isend, kuid mis on sedavõrd halvas seisus, et talle tuleb Läänest hankida mitmeid varuosi (nt jalgratta ventiilikette, rantääristega rehve jms, autode korral mootoreid, sildu jne), et asi komplektsusse, st omaaegsesse välimusse viia. Õnneks on maailm kaasjal lahti ja me saame selle varamuid rahvusliku tehnikapärandi restaureerimisel kaasajal (erinevalt nt 1970-80ndatest) kasutada.

Neljas klass on vanatehnikaharrastuses see, kui tuua Läänest sisse tervikuna mingi selline isend, mida ka siinmail liikus, kuid mida ei ole ülearu enam alles tänu siinsele raskele ajaloole (või ei ole alles üldse). Sellistel liikuritel füüsiline side Eestiga puudub, kuid on olemas kaudne hingeline side - me teame, et vähemalt üks omal ajal siin vuranud seda marki isend on siin taas olemas. Vahet pole, kas seda kasutada filmivõtete jaoks, muuseumis hoidmiseks ja koolilastele näitamiseks, et sellised asjad siinsetel teedel omal ajal vurasid vms.

Ilus näide sellisest tehnikast on Tammiksaare Opel Blitz. Või minu puuvelgedega jalgratas. Mõlemad muide Soomes oma "esimeses nooruses" olnud. Või minu punane naiste-Husqvarna, mis on toodud Rootsist (siinmail oli punaseid naisterattaid üksikuid ja minu kätte on jõudnud vaid riismeid). Loomulikult võiks ja peakski selline tehnika olema varustet siinsete kohalike rekvisiitidega - Opel Blitzile on värvit. Eesti Leegioni märgid, minu naiste-Husqvarnal jalgrattal on 1939. aasta siinne numbrimärk ja Eestis 1940 müüdud, kuuid natsionaliseerimise järel kuueks aastakümneks originaalpakendis ärapeidetud kleidivõrgud jne jne. Sellised pealtnäha pisiasjad seovad selle tehnika vaimselt Eestiga.

Ja viimane viies ehk kõige madalam tase vanatehnikaharrastusest on minu jaoks sellised isendid, mis on toodud sisse Läänest ja milliseid siinsetel teedel siinse ajaloo eripära tõttu ajaloos liigelnud ei ole. Nende korral ei saa rääkida rahvusliku tehnikaajaloo jäädvustamisest/säilitamisest, vaid lihtsalt omaniku/taastaja huvist ja omanikupoolsest sõiduki nautimisest. Näited - 50-60ndate aastate Lääne autod (mida raudne eesriie siia tulla ei lasknud), Rootsi ja Inglise 1930ndate aastate jalgrattad sealse siseturu komplektsuses (Eestisse eksporditud varustati tihti teiste detailidega ja teises komplektsuses) jne jne. Üks sellest vallast näide jalgrattamaailmast -"suures" Euroopas (Taani, Rootsi, Saksamaa, Inglismaa) 1930ndate viimastel aastatel müüdud jalgratastest olid rantääristega rehvidega tühine osa, samal ajal kui Eestis oli vastupidi - julgel 95% jalgratastest olid kuni sõjani just rantääristega rehvid.

Usun, et kui hoida eelnimetet viiest pingerida pidevalt silme ees - st vaadata seda Eesti rahvusliku tehnikaajaloo vaatenurgast -, on võimalik vanatehnikaharrastuse ja -ürituste mainet ja prestiiþsust taas kõrgele viia. Nt üks põhjus, miks ma paljus vanade jalgratastega tegelen, on just selle temaatika suur Eesti-spetsiifilisus.

Lõpuks on vast liigne öelda, et mina hindan isiklikult eeltoodust nelja esimest klassi...