[korvimees]

Ja viimane viies ehk kõige madalam tase vanatehnikaharrastusest on minu jaoks sellised isendid, mis on toodud sisse Läänest ja milliseid siinsetel teedel siinse ajaloo eripära tõttu ajaloos liigelnud ei ole. Nende korral ei saa rääkida rahvusliku tehnikaajaloo jäädvustamisest/säilitamisest, vaid lihtsalt omaniku/taastaja huvist ja omanikupoolsest sõiduki nautimisest.

Lõpuks on vast liigne öelda, et mina hindan isiklikult eeltoodust nelja esimest klassi...

Hea teema. Vanatehnika teoorias suht võhikuna sain vähemalt teada, kuhu klassi ma ise kuulun.
Aga kas see tegelikult ongi nii halb, et üritusi on palju? Toimuvad ju need eestimaa eri paikades ja niimoodi on nii mõnelgi huvilisel võimalik osa saada üritusest, mis tuleb talle niiöelda koju kätte, mitte ei pea sõitma kohale paarisaja kilomeetri taha. Ja kas ikka peab üks "tõsihuviline" käima läbi suve jooksul kõikvõimalikud vanatehnikalaadad ja sobrama läbi kõigi müüjate kolikastid jne.
Selle kõige taustal on minu arvates "kõige vahvam vanatehnikaüritus" ikkagi Uunikute Talveralli, kus on kõik suht tasakaalus s.t. on parajas koguses vanatehnikat, fanni ja mõnusat äraolemist ning kus osalemiseks pole siiani kästud enne tõestada oma tõsiusklikkust. Samas need, kes on toonud omale kuskilt auto ainult eputamise jaoks ei tule Talverallile, kuna sool rikub ju lakikihti.
Kui nüüd pöörduda veel korraks tagasi nende viie klassi juurde, siis selleks, et saaks eksisteerida see esimene klass ehk püramiidi tipp on vaja ka allpool võimalikult laia kandepinda, kes kõik ei pruugi olla ju päris "tõsiusklikud".