[via]

Nii, või et mis ei meeldi meie liikluses. Ei meeldi see, et täna (või noh, formaalselt nüüdseks juba eile) oleks sellel foorumil üks kasutaja vähem olnud ja seda minu arvelt. Ilma nalja ja liialdusteta.

Lugu siis selline, et sõitsin täna läbi Keila edasi Vasalemma poole, Niitvälja ristist mööda, sealt edasi ka Leholast mööda. Suhteliselt varsti pärast Lehola bussipeatust tuleb seal üks võrdlemisi järsk paremkurv, tihe mets sisekurvis kasvamas ehk mitte midagi ei näe. Lähenesin kurvile mõõdukal maanteekiirusel ehk ligikaudu 90-ga, enne kurvi lasin natuke gaasi lahti, kurvi lõpus oli kiirust nii 80-85 vahel. Ja vaatan mina eesolevat sirget ning vastutulevat autode kolonni, millest, oh üllatust, üks imbetsill usinasti mööda trügib (minust nii umbes 100 või isegi vähem meetrit eemal, vabandust, ei jõudnud kaugust silmaga täpsemalt mõõtma hakata). Samuti oli näha, et tal ei ole ka mitte kuhugi oma ritta tagasi tõmmata. Nagu sellises olukorras minu meelest ainuõige on, pidurdasin ja hakkasin sujuvalt, ent kiiresti teeperve poole tõmbama. Peast käis kähku läbi ka mõte, et kui muud üle ei jää, tuleb kraavi keerata, aga siis ikkagi nägin, et ruumi peaks kolmele ikkagi jaguma. Samal hetkel aga otsustas see möödasõitev tegelane oma tarkusega, et hoopis tema tahab teepervel sõita ning mina mingu kahe umbes 90 kmh vastu tuleva auto vahelt läbi. Õnneks oli selleks hetkeks meievaheline kaugus veel oma 50-60 meetrit ja me saime teineteisest samamoodi aru. Ega's mul muud üle ei jäänud kui tõmbasin oma Omega nii kitsaks kui annab, vasak ratas telgjoonele ja august läbi sihtima... Kuna te seda juttu loete, siis võite järeldada, et see kord õnnestus sellele praole pihta saada. Kirjeldus sai pikk, aga aega võttis see umbes sekund-poolteist.
Aga siiski, vabandust, võib-olla on minu närvisüsteem tõesti natuke nõrgavõitu, enam ma siiski parema meelega ei sõidaks kiirusel 65-70 kmh kahe 90-ga vastu tuleva auto vahelt läbi. Elu on veel armas: lapsed on ära tegemata ja Mossegi taastamata. Nii et oleks natuke vara veel asju kokku pakkida.

Muuseas, mis ma pärast hakkasin veel mõtlema. Oleks on õnneks paha poiss, aga... Kui eelneval lõigul oleks mu parem jalg olnud millimeetri jagu kõrgemal ja see tegelane oleks lihtsalt puude varjust välja hüpanud... Siis vist oleks selle postituse teises lauses "oleks"-i asemel "jäi". Tõsised naljad, aga mina pole nii lähedalt seda va vikatimeest veel näinud. Enam ei taha ka. Aga samas, kes Eestis sõita tahab, peab ära harjuma.

Teine "muuseas" ka. Kui kellelgi juhtub leiduma tuttav, kellel leidub tuttav, kes sõitis selles pikas mulle vastu tulnud autokolonnis ja nägi seda kõike, siis ma oleks väga tänulik, kui minuga ühendust võetaks.

Olgu öeldud, et hiljem lisan auto margi ja numbri ka.

Sellise asja peale peab tõesti sulle õnne soovima, et nii läks.
Vedas ka selles suhtes, et see hull uuesti tee keskele tagasi ei üritanud võtta. Selleist vingerdamist ja kokkupõrget esineb isegi vastutulevate jalakäiate vahel, autodest rääkimata. Põhjus selles, et mõlemad tegutsevad reflektoorselt ja reaktsioon mõlemal enem-vähem sama ja sama kiire.
Mul on ükskord ühe kurvilõikajaga halvemini läinud ja laks oli päris korralik, nii mulle kui autole...