05-08-2008, 20:39 PM
Nonii – saigi kõik postitused mõttega ja mitu korda läbi loetud ja tunnistan julgelt, et tegelikult on neil päris paljus õigus! Kuna tean vanasõna, et putru ei sööda sama kuumalt kui keedetakse, siis vastan alles nüüd. Aja ja närvide kokkuhoiu mõttes teen seda pidepunktidena ja lühidalt.
Mõistan täielikult rivo 54 solvumist, kuna tema tegi suure töö info hankimiseks. Ei mõista aga nende kaasfoorumlaste suhtumist asjasse, kes omamata täielikku infot, hakkasid omi postitusi rajama oletustele, ennustustele ja solvamistele.
Väidan, et mingit kingituste nõudmist polnud. Läbirääkimiste ajal pakkus omanik ise annetamise varianti ning toonitas vanatehnika säilitamise vajadust. Väidan, et mingit ootamapanemist polnud. Alul oli buss materjale täis, siis oli maapind pehme, siis muutis omanik kokkulepet esimest korda ja lubas mootori maha võtta. Kaks tundi hiljem helistas ja teatas, et annetada ei saa, kuna lätlased pakuvad 15000. Aga teile annan 10000-ga. Leppisime kokku pooles juulis tehing ära teha, millega omanik oli täiesti päri. Edasist juba teate. Olen mõelnud, et eesti mehe sõna maksis seega 5000 krooni ...
Olen nõus etteheidetega, et meie tehnika lageda taeva all seisab. Samas pole kordagi keegi tunnustanud meid selle eest, et 77 isendit viibivad talveti hoonetes. Kui hästi läheb, siis 4 boksi lisandub sügiseks veel. Ma võib-olla ei tea täpselt, aga parandage mind kui eksin, kui suur osa trammidest, trollidest, bussidest, raudteevagunitest jne. on ka praegu kasutuselolevatest garaþeeritud hoonetesse? Arvate, et me ise pole õnnetud selle üle, et kogutud tehnika õues seisab? Soovitan selleteemaline arutelu veelkord ja mõttega läbi lugeda ning seejärel välja tulla reaalsete ettepanekutega, kuidas olukorda parandada ja ühel MTÜ-l 2,1-le hektarile muuseumialustele ning väljakutele katus peale ehitada.
Lugesin tõsise huviga kaasfoorumlase postitust, kus ta täpselt teab, millises seisus mingi eksponaat aastaid tagasi saabus. Olles ise olnud enamike isendite äratoomise juures ja arutades äratoomise kaaslastega antud teemat, ei saa kuidagi etteheidetuga nõustuda. Eriti kummaline oli postitus vanatehnikale näkkusülitamise etteheitega – sellest lugesime välja hoopis meile näkkusülitamise ...
Samas võtsime soovituse psühholoogile postitusi näidata rõõmuga vastu. Nii ka tegime. Uskuge, osad kaasfoorumlased ei taha kindlasti tema hinnangut lugeda, seetõttu jätan kommenteerimata.
Tunnistan, et palusin paljusid varjupaiga sõpru, provokatiivsetele postitustele mitte vastata. Tunnustan neid, kes seda suutsid, aga mõistan ka neid, kes ei suutnud vait olla. Ega endal see ka kerge polnud. Kui asi juba põhiseaduse tsiteerimise ja pensionisamba ideeni jõuab, (muide postitaja võiks läbi lugeda meie seltsi põhikirja), siis on sõbralikust foorumist ja ühtse asja ajamisest asi hoogsalt kaugenemas.
Ümarlaudadel arutatu kohta on jälle eriarvamus – varjupaiga sõprade arvates on sellest kasu olnud üksjagu. Arengusuundades on tõepoolest sees EL`i projektidest toetuse taotlemine. Aga seni kuni asja peab ajama ühiskondlikus korras ja põhitöö kõrvalt, on see seni osutunud ülejõukäivaks. Küll aga käivad läbirääkimised sihtasutuse loomiseks.
Seni ei ole me saanud sponsorabi eksponaatide taastamiseks, küll aga nende soetamiseks. Vahendeid isendite väheseks korrastamiseks oleme aga üritanud ise teenida nii ekskursioonide läbiviimisega, etendustega, puhkpillimänguga, saunatamisega ja veidi ka tehnika rendiga.
Selge, et õues seistes isendite seisukord halveneb. Aga küllap leiate minu varasema postituse näitega meie esimesest eksponaadist, mis on täpselt sama koha peal seisnud 21 aastat! Mingi aeg kõlbab seista veelgi. Ja kui enam ei kõlba, siis viime vanarauda. Kui aga oleksime viinud ta 21 aastat tagasi rauda, siis jäänuks need paljud külastajad, kes nende aastate jooksul külas käinud, ilma nostalgiahetkedest.
Ka see oletus, et enam keegi meile eksponaate ei soovi tuua, ei pea paika. Pigem oleme ajahädas, et meile pakutut kohale tuua ja uskuge või mitte – oleme hädas, kuidas ära öelda inimestele, kes kindlasti soovivad meile oma vana sõiduki üle anda.
Aga leidub ka vastupidiseid situatsioone. Nagu selle teema ajendki ...
Jah, mul on kahju Liaz 677-st. Aga palju rohkem on mul kahju nendest kaasfoorumlastest, kelles pidin antud teemakäsitluse juures pettuma, olles neist varem lugu pidanud.
Tänan siinjuures kõiki, kes on meie tegevust tunnustanud, abi osutanud ja meiega sõpradeks saanud. Vabandan kõigi nende ees, keda oleme oma tegevuste, postituste ja arvamusavaldustega häirinud. Luban, et vähendame tunduvalt postitusi meie tegemiste kohta, sest teeme seda edaspidi oma koduleheküljel. Meile jäävad siiski ülimaks meie rohkearvuliste külaliste tänuavaldused ja varjupaiga sõprade arvamused.
Mõistan täielikult rivo 54 solvumist, kuna tema tegi suure töö info hankimiseks. Ei mõista aga nende kaasfoorumlaste suhtumist asjasse, kes omamata täielikku infot, hakkasid omi postitusi rajama oletustele, ennustustele ja solvamistele.
Väidan, et mingit kingituste nõudmist polnud. Läbirääkimiste ajal pakkus omanik ise annetamise varianti ning toonitas vanatehnika säilitamise vajadust. Väidan, et mingit ootamapanemist polnud. Alul oli buss materjale täis, siis oli maapind pehme, siis muutis omanik kokkulepet esimest korda ja lubas mootori maha võtta. Kaks tundi hiljem helistas ja teatas, et annetada ei saa, kuna lätlased pakuvad 15000. Aga teile annan 10000-ga. Leppisime kokku pooles juulis tehing ära teha, millega omanik oli täiesti päri. Edasist juba teate. Olen mõelnud, et eesti mehe sõna maksis seega 5000 krooni ...
Olen nõus etteheidetega, et meie tehnika lageda taeva all seisab. Samas pole kordagi keegi tunnustanud meid selle eest, et 77 isendit viibivad talveti hoonetes. Kui hästi läheb, siis 4 boksi lisandub sügiseks veel. Ma võib-olla ei tea täpselt, aga parandage mind kui eksin, kui suur osa trammidest, trollidest, bussidest, raudteevagunitest jne. on ka praegu kasutuselolevatest garaþeeritud hoonetesse? Arvate, et me ise pole õnnetud selle üle, et kogutud tehnika õues seisab? Soovitan selleteemaline arutelu veelkord ja mõttega läbi lugeda ning seejärel välja tulla reaalsete ettepanekutega, kuidas olukorda parandada ja ühel MTÜ-l 2,1-le hektarile muuseumialustele ning väljakutele katus peale ehitada.
Lugesin tõsise huviga kaasfoorumlase postitust, kus ta täpselt teab, millises seisus mingi eksponaat aastaid tagasi saabus. Olles ise olnud enamike isendite äratoomise juures ja arutades äratoomise kaaslastega antud teemat, ei saa kuidagi etteheidetuga nõustuda. Eriti kummaline oli postitus vanatehnikale näkkusülitamise etteheitega – sellest lugesime välja hoopis meile näkkusülitamise ...
Samas võtsime soovituse psühholoogile postitusi näidata rõõmuga vastu. Nii ka tegime. Uskuge, osad kaasfoorumlased ei taha kindlasti tema hinnangut lugeda, seetõttu jätan kommenteerimata.
Tunnistan, et palusin paljusid varjupaiga sõpru, provokatiivsetele postitustele mitte vastata. Tunnustan neid, kes seda suutsid, aga mõistan ka neid, kes ei suutnud vait olla. Ega endal see ka kerge polnud. Kui asi juba põhiseaduse tsiteerimise ja pensionisamba ideeni jõuab, (muide postitaja võiks läbi lugeda meie seltsi põhikirja), siis on sõbralikust foorumist ja ühtse asja ajamisest asi hoogsalt kaugenemas.
Ümarlaudadel arutatu kohta on jälle eriarvamus – varjupaiga sõprade arvates on sellest kasu olnud üksjagu. Arengusuundades on tõepoolest sees EL`i projektidest toetuse taotlemine. Aga seni kuni asja peab ajama ühiskondlikus korras ja põhitöö kõrvalt, on see seni osutunud ülejõukäivaks. Küll aga käivad läbirääkimised sihtasutuse loomiseks.
Seni ei ole me saanud sponsorabi eksponaatide taastamiseks, küll aga nende soetamiseks. Vahendeid isendite väheseks korrastamiseks oleme aga üritanud ise teenida nii ekskursioonide läbiviimisega, etendustega, puhkpillimänguga, saunatamisega ja veidi ka tehnika rendiga.
Selge, et õues seistes isendite seisukord halveneb. Aga küllap leiate minu varasema postituse näitega meie esimesest eksponaadist, mis on täpselt sama koha peal seisnud 21 aastat! Mingi aeg kõlbab seista veelgi. Ja kui enam ei kõlba, siis viime vanarauda. Kui aga oleksime viinud ta 21 aastat tagasi rauda, siis jäänuks need paljud külastajad, kes nende aastate jooksul külas käinud, ilma nostalgiahetkedest.
Ka see oletus, et enam keegi meile eksponaate ei soovi tuua, ei pea paika. Pigem oleme ajahädas, et meile pakutut kohale tuua ja uskuge või mitte – oleme hädas, kuidas ära öelda inimestele, kes kindlasti soovivad meile oma vana sõiduki üle anda.
Aga leidub ka vastupidiseid situatsioone. Nagu selle teema ajendki ...
Jah, mul on kahju Liaz 677-st. Aga palju rohkem on mul kahju nendest kaasfoorumlastest, kelles pidin antud teemakäsitluse juures pettuma, olles neist varem lugu pidanud.
Tänan siinjuures kõiki, kes on meie tegevust tunnustanud, abi osutanud ja meiega sõpradeks saanud. Vabandan kõigi nende ees, keda oleme oma tegevuste, postituste ja arvamusavaldustega häirinud. Luban, et vähendame tunduvalt postitusi meie tegemiste kohta, sest teeme seda edaspidi oma koduleheküljel. Meile jäävad siiski ülimaks meie rohkearvuliste külaliste tänuavaldused ja varjupaiga sõprade arvamused.