[Väravamehaanik]

See Võhma ZIS on päris "näritav porgand". Hiljuti see küll saadaval ei olnud, sest tegu oli sealse vanatehnikaüksuse ühistööga ja töö olevat veel pooleli, vähemalt see oli siis kui mina selle vastu huvi tundsin. Hetkeseisu vastu pole huvi tundnud.
Üldiselt on tegu lihtsasti restaureeritava sõidukiga, sest tehnika pärineb kõik vanalt Zahaarilt ja vähesõitnud kasvõi ZIL 157-te pealt saab piisavalt uusi mootoreid ja muud nodi, millega hoiab palju aega ja raha kokku. Tegu on vana, kaheukselise linnaliini bussiga, mille tagumine uks on kinni ehitatud. Istmed ja muu sisu, oli nii elementaarne vakstu ja vineer, et seda on võimalik ka jooniste järgi taastada. Sõiduomadused on võrreldavad suvalise vana ZIL-iga, ehk siis kiirust palju üle 60-ne ei kannata (linnaliin ju), tööriistad peavad alati kaasas olema jne. Aga seda me ju vanatehnikaürituse juures naudimegi.
Ðkodasid ja muid toredaid vanatehnikabusse on Eestis veel. Aga nendega kaasneb alati see umbusu probleem, millest siinses foorumis piisavalt juttu on olnud. Seni ei ole olnud Eestis peale Tartu Ikaruse meeste ühtegi reaalset raskekaalu vanabussi taastajat, kes oleks bussi reisijateveo kõlbulikuks taastanud, lubajaid aga on nii mõnigi, ise kaasaarvatud. Kui rohkem kui üks buss reaalselt valmis saab, siis hakkavad alles seisvate eksemplaride omanikud uskuma, et keegi suudab raskekaalubusse restaureerida ja siis hakkavad ehk need busside doonorid ka alles liikuma. Seni aga tuleb leppida sellega, et igat bussiotsijat peetakse vanarauaärikaks. Ja selle peale ei tasu solvuda, sest elu on pragmaatiline ja buss lihtsalt kaalub palju.