[indreksirk]

Kuigi küsimus saabus minu privaatpostkasti, otsustasin selle vastata foorumis. Arusaamatuste vältimiseks ma siiski ei avalda küsija nime.

[]
Tere.

Väike täpsustav küsimus Lustisõidu korraldajatele.

Kas Lustisõidu avatud lähenemine on endine? Asjasthuvitatuid ära ei aeta?

Kuna meil peres veel uunikumi staatust omavat autot pole, siis ei saa me osaleda täisväärtusliku Vanatehnika Lustisõidu liikmena. Kuid oleks soov selle seltskonnaga kaasa liikuda ja tutvuda ühteaegu nii huvitavate inimestega kui senikäimata kohtadega organiseeritud viisil.

Kuidas korraldajad sellistesse kiibitsejatesse suhtuvad?
[/quote]

Igaühel on oma veidrused - minul on selleks vanasõidukid. Seetõttu olen samal lainepikkusel teiste samasuguse veidrusega inimestega. Minu eriline austus kuulub inimestele, kes ei põlga ka ise käsi määrida ning ka midagi ise ära teevad. Just selliste inimeste vaba aja sisustamiseks olengi ma valmis investeerima sellesse üritusse - oma aega, raha, oskusi, sidemeid. Ja olles pereinimene püüan seejuures mõelda ka sellele, et mõnikord saaks abikaasa ja lapsed kaasa võtta. Kindlasti on ka huvilisi, kellel ei ole autot või mootorratast, kuid on soov kaasa lüüa. Just selleks kogunemegi avalikus kohas Nõmme turu parklas, et igal huvilisel oleks võimalik kaeda sõidukeid ja teha juttu.

Täiesti kindel on see, et keegi ei palu lahkuda sellelt ürituselt ka siis, kui sõidate kaasa "mittevanasõidukiga". Parim lahendus selles olukorras oleks siiski ühineda mõne vanasõidukit omava inimesega ning sõita kaasa tema autol. Üritus on eelkõige harrastajatele endile - kohtume omasugustega, sõidame veidi ringi. Analoogseid üritusi huvitavate kohtade külastamisega võib igaüks korraldada, kuid minu huviks on näha ja koondada just vanatehnikat ja vanatehnikat omavaid inimesi.

Ma ei kujuta endale päris hästi ette seda, et lepin kokku vanatehnikahuviliste ekskursiooni, kuid kohale jõudvatest sõidukitest on näiteks pooled hoopis igapäevaliikurid. Vanatehnika Lustisõidu seltskonna ühendavaks lüliks on vanasõiduk. Mitte klubiline kuuluvus või sõpruskonda kuulumine. Meid ei seo ka mitte ekskursioon ega lihtsalt ringisõitmine - need viimased on lisaväärtus, mis on tagasihoidlikuks preemiaks pingutuste eest, mida on vanasõiduki omanik teinud ühe auto või mootorratta elule äratamiseks/elus hoidmiseks.

Vanatehnika Lustisõidul ei ole inimest, kes saaks öelda: mina käsin, mina luban, mina keelan. Igaüks saab oma sõna sekka öelda. Korraldamise küsimustega tegelevad inimesed saavad öelda vaid palun ja tänan. Minu palve on austada seda üritust ikkagi vanasõidukiga. Tunnen iga kord rõõmu (ja väikest viisi ka uhkust), kui osalemas on mõni varem mittenähtud vanaliikur. Ja mul on ka heameel, et Nõmme turu parklas on alati lihtsalt uudistajaid. Ja ma palun ka seda, et me sihtkohta jõudes ei jätaks muljet kui lihtsalt kooliekskursioonist, vaid ikka tõsistest vanatehnikaharrastajatest, kelle käes nurrub ja podiseb tehnikaajalugu.

Ma väga loodan, et meie külaskäikudest ei jää sellist halba maiku nagu ühe tuntud automargi klubi külaskäik Mati Heinsare muuseumi - poriste jalgadega purjalik seltskond trampis autodes, näppis nuppe-linke jne. Vanatehnikaürituste hirmuks on inimesed, kellele tundub, et sellised näituse moodi üritused on selleks, et igaüks saaks igat nuppu katsuda, igasse autosse istuda. Seevastu inimesed, kes oma kätega on taastanud, oskavad hinnata ka teiste tööd ja vaeva.

Indrek