17-10-2008, 12:59 PM
Väga tore veokas, ehedalt sinist välja ajav mootor, tutikas veel ka.
Mis puutub musta numbri teemasse. Siis antud sõidukit ei taastatud ju eesmärgiga see number saada. Nagu intervjuust selgub, huvitab omanikku number lihtsalt põhjendusel, et siis pääseks raskeveokimaksust, mis oli siis lõppude lõpuks 2000.- kvartal. Loomulikult on kogukulu 5000.- kahe päeva sõidu puhul meeletu. Kuid tegemist on taaskord erandiga, millega seadus pole lihtsalt arvestanud. Kui võeti vastu raskeveokimaks, ei osanud keegi arvata, et Raplameelt tuleb mees kes taastab ühe ilusa maz kalluri ja ei kavatsegi sellega Põltsamaale kive vedada, vaid tahab ilusa ilmaga nädalavahetusel naisega turule sõita ja linnarahva meelt lahutada. Tegemist on erakordse hobiga, pole just kepikõnd. Võibolla tuleks antud juhul kõne alla mingi erandi tegemisel raskeveokimaksust pääsemiseks, kas kuhugi anda sisse avaldus või midagi sellist stiili. Kaasfoorumlase tuld ja tõrva pritsiv arbvamus unikaalse vanasõiduki komisjoni ARK ja välismaalt raske raha eest ostetud tunnustatud vanatehnika suunas on aga täiesti mõtetu kisa. Kas siis komisjon peaks hakkama standardeid muutma? Et las see veokas olla siis mõlkis kasti, ja vale sadulaga aga sõiduautodelt nõuame täielikku protokolli järgimist, eriti veel välismaistelt ja eesti ajalooga mitte seostuvate masinate puhul? Ning mis probleem on siis sellega, kui keegi ostab ja toob korralikku vanatehnikat siia, mida tunnustatakse. Raha selleks tuli ju ka teenida, need masinad pole tasuta siia tulnud. Mõni kulutab oma aega raha ja närve mingi sara taastamiseks, teine töötab rohkem või targemini ning ostab. Tehnika jääb ikka tehnikaks.
Mis puutub musta numbri teemasse. Siis antud sõidukit ei taastatud ju eesmärgiga see number saada. Nagu intervjuust selgub, huvitab omanikku number lihtsalt põhjendusel, et siis pääseks raskeveokimaksust, mis oli siis lõppude lõpuks 2000.- kvartal. Loomulikult on kogukulu 5000.- kahe päeva sõidu puhul meeletu. Kuid tegemist on taaskord erandiga, millega seadus pole lihtsalt arvestanud. Kui võeti vastu raskeveokimaks, ei osanud keegi arvata, et Raplameelt tuleb mees kes taastab ühe ilusa maz kalluri ja ei kavatsegi sellega Põltsamaale kive vedada, vaid tahab ilusa ilmaga nädalavahetusel naisega turule sõita ja linnarahva meelt lahutada. Tegemist on erakordse hobiga, pole just kepikõnd. Võibolla tuleks antud juhul kõne alla mingi erandi tegemisel raskeveokimaksust pääsemiseks, kas kuhugi anda sisse avaldus või midagi sellist stiili. Kaasfoorumlase tuld ja tõrva pritsiv arbvamus unikaalse vanasõiduki komisjoni ARK ja välismaalt raske raha eest ostetud tunnustatud vanatehnika suunas on aga täiesti mõtetu kisa. Kas siis komisjon peaks hakkama standardeid muutma? Et las see veokas olla siis mõlkis kasti, ja vale sadulaga aga sõiduautodelt nõuame täielikku protokolli järgimist, eriti veel välismaistelt ja eesti ajalooga mitte seostuvate masinate puhul? Ning mis probleem on siis sellega, kui keegi ostab ja toob korralikku vanatehnikat siia, mida tunnustatakse. Raha selleks tuli ju ka teenida, need masinad pole tasuta siia tulnud. Mõni kulutab oma aega raha ja närve mingi sara taastamiseks, teine töötab rohkem või targemini ning ostab. Tehnika jääb ikka tehnikaks.