30-10-2008, 22:23 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 30-10-2008, 23:50 PM ja muutjaks oli Janka.)
See oli sul väga hea mõte, et esialgse plaani (vagun otse masinale tõsta) kõrvale heitsid.
Ma ei tea, millest doonori karkass koosneb, aga millegipärast arvan, et see on täpselt sama teostusega, millega endalgi lausa valusad kokkupuuted. Ehk siis majakese koostamine on olnud käsitöö ja töölise kõige suuremad sõbrad suur kastitäis eri kuju ja mõõtudega puuklotsikesi, klambripüstol ja tisleriliim. Kellele naljakas, kellele mitte, aga see raamistik ei kannata mingisugust suurt sangutamist ega niiskust.
Saaks otse loomulikult väga hea kuudi, kui olemasolev lahti võtta ning puitraam alumiiniumist valmistatu vastu (see tuleb ise koostada) ringi vahetada. Olen korra ühte seina pidanud remontima (sai eksituse tõttu gaasipauguga eest ära lastud) ja tean, mis tunne on neid valtse lahti kiskuda, veel hullem pärast kokku tagasi saada. Peale remonti oli mitu aastat see ülesputitatud sein kõige tugevam koht selle putka küljes. Kuut oli mõnus, pisike, hubane ja nii kuradima kerge, et selle nahka ta lõpuks surigi. Autojuht, kes meid ühelt objektilt teisele kolimas käis, oli liiga raske jalaga ja unustas alatasa ära, et majake kah konksu otsas jookseb. Mis sa ikka tahad saada - klambrid, immutamata puit ja liim ei pidanud enam lõpuks meie sooladele ja kruusateedele vastu....
Neli aastat, siis oli asi lõpuks läbi mädanenud ja kutu. Niipaljukest memuaare.
A ma küsiks, et kas tagasein jääbki nüüd aknata?
Ma oleks sinna küll suure väljavaatamise augu teinud. Pealegi palavaga hää lesida, tuulevine jookseb pääle ja puha...
Ja voodi kohta on kah kogemus varnast võtta.
Nimelt oli tolsamal tillukesel kuudil üks magamisasemetest tehtud laudadest või lippidest, mis kõik kenasti omavahel paelaga ühendatud. Nagu redel, aga vahed loomulikult tihedamad. Lammutasime tolle sängi ära ja lippe kasutasime teise voodi tugevdamiseks. Lippide peale panime algul lauaplaadi.
See on ju loomulik nähtus, et inimene magades vett eraldab ja nii niiskus madratsi alumine külg lõpuks ikka väga omapäraseks - talvel läks suure külmaga härmagi. Siis tõstsime lipid hoopis plaadile ja küljealuse "tervis" paranes märgatavalt. Madrats sai altpoolt ka tibake hingata.
Ideaalvariant oleks muidugi olnud, et jätta ära plaat ja magada ainult lippidel, aga ei antud ju kunagi aega tegeleda paksemate laudade kokkuklopsimisega ja oma ajast polnud ammugi tahtmist tööasju meelde tuletada.
Hetkel kodus oma voodi täpselt nii kokku klopsitud (tehase värk), et madratsi all 8cm laiad lauad pooletise sentimeetriste vahedega. Madrats ei niisku läbi, vaid saab ka altpoolt hingata.
Pilt kah jutule lisaks tollest hubasest putkakesest.
Ajast, mil talved olid veel oma õige palega.
Viljandi maakonnas Kõpu metsas enne aastavahetust. Ilus selge päikseline ilm oli. Külmapügalaid üle kahekümne.
2001. või 2002. aastal ülesvõetud foto:
Ma ei tea, millest doonori karkass koosneb, aga millegipärast arvan, et see on täpselt sama teostusega, millega endalgi lausa valusad kokkupuuted. Ehk siis majakese koostamine on olnud käsitöö ja töölise kõige suuremad sõbrad suur kastitäis eri kuju ja mõõtudega puuklotsikesi, klambripüstol ja tisleriliim. Kellele naljakas, kellele mitte, aga see raamistik ei kannata mingisugust suurt sangutamist ega niiskust.
Saaks otse loomulikult väga hea kuudi, kui olemasolev lahti võtta ning puitraam alumiiniumist valmistatu vastu (see tuleb ise koostada) ringi vahetada. Olen korra ühte seina pidanud remontima (sai eksituse tõttu gaasipauguga eest ära lastud) ja tean, mis tunne on neid valtse lahti kiskuda, veel hullem pärast kokku tagasi saada. Peale remonti oli mitu aastat see ülesputitatud sein kõige tugevam koht selle putka küljes. Kuut oli mõnus, pisike, hubane ja nii kuradima kerge, et selle nahka ta lõpuks surigi. Autojuht, kes meid ühelt objektilt teisele kolimas käis, oli liiga raske jalaga ja unustas alatasa ära, et majake kah konksu otsas jookseb. Mis sa ikka tahad saada - klambrid, immutamata puit ja liim ei pidanud enam lõpuks meie sooladele ja kruusateedele vastu....
Neli aastat, siis oli asi lõpuks läbi mädanenud ja kutu. Niipaljukest memuaare.
A ma küsiks, et kas tagasein jääbki nüüd aknata?
Ma oleks sinna küll suure väljavaatamise augu teinud. Pealegi palavaga hää lesida, tuulevine jookseb pääle ja puha...
Ja voodi kohta on kah kogemus varnast võtta.
Nimelt oli tolsamal tillukesel kuudil üks magamisasemetest tehtud laudadest või lippidest, mis kõik kenasti omavahel paelaga ühendatud. Nagu redel, aga vahed loomulikult tihedamad. Lammutasime tolle sängi ära ja lippe kasutasime teise voodi tugevdamiseks. Lippide peale panime algul lauaplaadi.
See on ju loomulik nähtus, et inimene magades vett eraldab ja nii niiskus madratsi alumine külg lõpuks ikka väga omapäraseks - talvel läks suure külmaga härmagi. Siis tõstsime lipid hoopis plaadile ja küljealuse "tervis" paranes märgatavalt. Madrats sai altpoolt ka tibake hingata.
Ideaalvariant oleks muidugi olnud, et jätta ära plaat ja magada ainult lippidel, aga ei antud ju kunagi aega tegeleda paksemate laudade kokkuklopsimisega ja oma ajast polnud ammugi tahtmist tööasju meelde tuletada.
Hetkel kodus oma voodi täpselt nii kokku klopsitud (tehase värk), et madratsi all 8cm laiad lauad pooletise sentimeetriste vahedega. Madrats ei niisku läbi, vaid saab ka altpoolt hingata.
Pilt kah jutule lisaks tollest hubasest putkakesest.
Ajast, mil talved olid veel oma õige palega.
Viljandi maakonnas Kõpu metsas enne aastavahetust. Ilus selge päikseline ilm oli. Külmapügalaid üle kahekümne.
2001. või 2002. aastal ülesvõetud foto: