04-11-2008, 13:36 PM
Kommenteeriks ka antud teemat. Taustaks niipalju, et alles hiljuti sain kätte TTÜst 4+2 tehnikateaduste magistrikraadi, seega kool veel värskelt meeles.
Eesti haridussüsteemi devalveerumisel näen mina kahte peamist põhjust: raha ja prioriteedid.
Et riigi-ülikoole rahastatakse riigieelarvest vastavalt peamaksule, on neil kasulik omada palju õpilasi ja palju lõpetajaid. Sest kui pole lõpetajaid, saab järgmine aasta vähem raha. Vähem raha saab ka siis, kui riigieelarvelised kohad jäävad täitmata. Ja vähem raha saab ka siis, kui lõpetajaid pole. Seega võetakse vastu kes iganes soovib õppida ja venitatakse ka kuidagi koolist läbi.
Teine probleem on valed prioriteedid. Kes vähegi andekam on, tahab kindlasti saada kas juristiks või ärijuhiks (mis eeldaks tulevikus oma firma loomist mitte palgatööliseks saamist). See toob endaga kaasa probleemi, kus tehnilised erialad jäävad kas täitmata või täidetakse vähemandeka kontingendiga.
Võin rääkida enda kogemustest. Kui ma keskkooli lõpetasin (aasta 2001) oli mul naiivne lootus astuda sisse kas ärijuhtimise või juura õppealadele. Õnneks ma sinna ei saanud, läksin hoopis TTÜsse arvuti- ja süsteemitehnikat õppima. Nüüd töötan tarkvarainsenerina ja teenin mitmekordset Eesti keskmist palka. Ei kahetse tagantjärgi üldse oma otsust.
Kuid noortel, kes praegu kooli lähevad, ei ole sellist tagantjärgi tarkust kuskilt võtta. Nendel on silme ees kõlav ametinimetus ja suured rahanumbrid. Reaalsus saab aga olema teine.
Mida muuta? Arvan et esiteks peaks proovima muuta pealetulevate õpilaste mõtlemist. Juba algkoolist peale peaks väärtustama inseneri ja oskustöölise elukutset ja tehnilisi erialasid.
Teiseks, paljud ei jõua tehnilistele erialadele ka seetõttu, et põhikoolis on olnud puudulik matemaatika-füüsika õpe või siis on tehtud need ained ebameeldivaks. Haridusministeerium peaks tõsiselt uurima kuidas neid aineid koolides õpetatakse ja tegema vastavad järeldused (minul õnneks oli enne ülikooli korralikul tasemel matemaatika ja füüsikaharidus).
Lisaks, (vast kõige olulisem), peaks muutma õpilaste suhtumist õppimisse. Õpitakse endale, mitte vanematele. Õpitakse selleks, et targaks saada, mitte et paberit omandada.
Lõpuks veel kaks remarki - esiteks, paber ei näita midagi. Inimesel võib olla kasvõi sada kraadi, kuid kui ta on need saavutanud spikerdades ja tuupides, siis ta erialases töös ikka hakkama ei saa.
Teiseks, kui on võimalus riigi raha eest ülikoolis õppida, siis ma soovitaks seda maksimaalselt kasutada. Kui on nädalas tunniplaani järgi kaks õppevaba päeva, tasuks need sisustada mõne muu kasuliku aine vabatahtliku õppimisega. Kõik oskused võivad kunagi kasuks tulla ja paraku peab nende oskuste omandamise eest hiljem enamasti ränka raha maksma.
Minu kaks senti...
Eesti haridussüsteemi devalveerumisel näen mina kahte peamist põhjust: raha ja prioriteedid.
Et riigi-ülikoole rahastatakse riigieelarvest vastavalt peamaksule, on neil kasulik omada palju õpilasi ja palju lõpetajaid. Sest kui pole lõpetajaid, saab järgmine aasta vähem raha. Vähem raha saab ka siis, kui riigieelarvelised kohad jäävad täitmata. Ja vähem raha saab ka siis, kui lõpetajaid pole. Seega võetakse vastu kes iganes soovib õppida ja venitatakse ka kuidagi koolist läbi.
Teine probleem on valed prioriteedid. Kes vähegi andekam on, tahab kindlasti saada kas juristiks või ärijuhiks (mis eeldaks tulevikus oma firma loomist mitte palgatööliseks saamist). See toob endaga kaasa probleemi, kus tehnilised erialad jäävad kas täitmata või täidetakse vähemandeka kontingendiga.
Võin rääkida enda kogemustest. Kui ma keskkooli lõpetasin (aasta 2001) oli mul naiivne lootus astuda sisse kas ärijuhtimise või juura õppealadele. Õnneks ma sinna ei saanud, läksin hoopis TTÜsse arvuti- ja süsteemitehnikat õppima. Nüüd töötan tarkvarainsenerina ja teenin mitmekordset Eesti keskmist palka. Ei kahetse tagantjärgi üldse oma otsust.
Kuid noortel, kes praegu kooli lähevad, ei ole sellist tagantjärgi tarkust kuskilt võtta. Nendel on silme ees kõlav ametinimetus ja suured rahanumbrid. Reaalsus saab aga olema teine.
Mida muuta? Arvan et esiteks peaks proovima muuta pealetulevate õpilaste mõtlemist. Juba algkoolist peale peaks väärtustama inseneri ja oskustöölise elukutset ja tehnilisi erialasid.
Teiseks, paljud ei jõua tehnilistele erialadele ka seetõttu, et põhikoolis on olnud puudulik matemaatika-füüsika õpe või siis on tehtud need ained ebameeldivaks. Haridusministeerium peaks tõsiselt uurima kuidas neid aineid koolides õpetatakse ja tegema vastavad järeldused (minul õnneks oli enne ülikooli korralikul tasemel matemaatika ja füüsikaharidus).
Lisaks, (vast kõige olulisem), peaks muutma õpilaste suhtumist õppimisse. Õpitakse endale, mitte vanematele. Õpitakse selleks, et targaks saada, mitte et paberit omandada.
Lõpuks veel kaks remarki - esiteks, paber ei näita midagi. Inimesel võib olla kasvõi sada kraadi, kuid kui ta on need saavutanud spikerdades ja tuupides, siis ta erialases töös ikka hakkama ei saa.
Teiseks, kui on võimalus riigi raha eest ülikoolis õppida, siis ma soovitaks seda maksimaalselt kasutada. Kui on nädalas tunniplaani järgi kaks õppevaba päeva, tasuks need sisustada mõne muu kasuliku aine vabatahtliku õppimisega. Kõik oskused võivad kunagi kasuks tulla ja paraku peab nende oskuste omandamise eest hiljem enamasti ränka raha maksma.
Minu kaks senti...