[41Degree]

Mina lõpetasin riiklikuülikooli alles hiljuti, käisin kohal üks kord nädalas kui hästi läks....Muide ka mõni eksam sai ka emaili teel tehtud, kell 7 saadeti küsimused, mis tuli 10-ks tagasi saata.

Mis erialal? Haldusjuhtimine?

Võtan ka siis natuke sõna, kuna ise viibin praegu viis päeva nädalas kindlasti TTÜ-s, kui kedagi huvitab, siis erialaks tehniline füüsika. Ma leian, et selle eriala koormus on mõistlik, täpselt-parajalt mõistlik. Kui ma oleks hoolas õpilane, siis piisaks mulle viiest päevast nädalas keskmiselt 8 tundi päevas õppimisest selleks, et olla kenasti järje peal. Paraku, nagu inimloomus juba on, plaanid ja teooria võib ilus olla, aga välja tuleb ikka nagu alati. Kui ma aga kuulen erinevaid arvamusi, et see pidada TTÜ kõige raskem eriala olema, siis võtab kukalt küll kratsima, et mida kurat siis mujal tehakse. Ma ei ole ühelgi teisel erialal õppinud ning ei tea võrrelda, kuid kuulates mõne teise eakaaslase juttu, siis jääb mulle tõesti selline mulje, et miks peab meid ikka niimoodi piitsutama. Samas, ma rõhutan veel kord, kui keskenduda õppimisele, on kõik täiesti normaalselt söödav. On siis teised erialad selle võrra lõdvemad? Mina kehitan õlgu, sest omal kogemused puuduvad. Selle kohta on täiesti risti vastukäivaid näiteid: üks ehitusteaduskonna õpilane kinnitab, et teeb öö otsa kõiki asju ja ikka valmis ei saa, teine sarnast asja õppiv tegelane ütleb, et huvitav, mis koolis ka uut, pole ammu käinud... Ja AP-sid saavad nad lõpuks sama palju.

Minu isiklikku arvamist mööda peaks hakkama "inseneride tootmine" (minul võtab alati suu muigele selline sõnakasutus) pihta sõna otseses mõttes lasteaiast. Kas või näiteks sellest, et laps avastaks selle, kuidas kolmnurkne klots läbi ruudukujulise ava mahub, nelinurkne klots läbi kolmnurkse ava aga mitte (õigete mõõtmete korral). Sealt edasi oleks minu nägemuses ideaalne koolisüsteem täis kõikvõimalikke katseid ja näiteid. Nende jaoks saaks sisuliselt üks-ühele kasutada TTÜ-s esimeses füüsika praktikumis kasutada olevaid seadmeid (a la inertsimoment, Newtoni teine seadus lihtsustatud kujul jms). Seda loomulikult mitte hirmkeeruliste valemite ja peenete sõnade kaudu, vaid lihtsate ja eakohaste seletuste abil näidete taga oleva füüsika selgitamine.

Selle koha pealt läks minul hästi: gümnaasiumis andis mulle füüsikat hr. Raimund Pundi (puhaku ta rahus, mina ja mu kolm sõpra jäime tema viimasteks õpilasteks) ning mina meenutan seda aega AINULT hea sõnaga. Viriseti küll, et nii keeruline ja raske jne (mis siin salata, mõni kord mina ka), aga nüüd ma tunnen, et see läks vähemalt 100% asja ette. Võrreldes mõne teisega sain ma ikka päris korraliku füüsikalismatemaatilise põhja alla, samuti avardus silmaring.

Ja veel tollest juristiks saamisest, mida muhfff mainis. Minu klassijuhataja, õppealajuhataja ja muidu tore õpetaja (kõik ühes isikus) oli võrdlemisi veendunud ning üritas ka mulle pärast gümnaasiumi lõppu selgeks teha, et ma peaks minema õigust õppima. Ei saa mainimata jätta, et olen alati olnud lahtise peaga ning kaheteist kooliaasta matemaatika, eesti keel ega ka midagi muud ei ole erilist pinget pakkunud, rääkimata raskuse valmistamisest. Sellest ja minu vaidlemishimust tulenevalt mulle ka juurat soovitati, aga läks teisiti. Ja mina ei kahetse, vaid iga päev toob selle valiku õigsusele ainult kinnitust. Nagu ma seda oma õpetajale põhjendasin: "Ma vaidlen nii hea meelega, et ma võin seda ka tasuta teha ".

No näed, läks väga pikaks heietamiseks, kusjuures rohkem kui pool jäi ikka kirja panemata. Ning selle ajaga oleksin jõudnud kaks tugevusõpetuse kodust ülesannet ära teha...

PS: mina reaalala inimesena lähen homme ühelt ärimehehakatiselt selgitust nõutama Amway skeemi toimimise kohta (sest see ju pidi nii hea olema ning kõigist miljonäri tegema) Nalja hakkab tõenäoliselt kõvasti saama