[Albu]

Olles viimastel aastatel mõelnud, et tahaks omapoolse panusena Eestis sõitnud vanadest bussidest midagi säilitada, sai möödunud kuu aja jooksul see mõte teostatud. Kuna mulle on alati nõukogude ja 1990ndate aja vene päritolu bussidest enim sümpatiseerinud LAZ-bussid, sai otsustatud, et sooviks omandada just LAZ-695N tüüpi bussi. Läbirääkimisi sai alustatud Antslas asuvate endise Viljandi ATP>Suure-Jaani Buss ASi 574AJU (vla 1991) ja 580AJU (vla 1990) soetamiseks. Neid sai oktoobris 2006 niisama vaatamas käidud, nüüd, septembris 2008 sai juba tõsise tagamõttega taas Antslasse mindud ja neid üle vaadatud. Kahjuks oli möödunud suvel keegi jõudnud juba 574 juhi-esiklaasi puruks peksta. See võttis tal vist vähem kui minuti, sai oma lõhkumisrahulduse kätte ja lahkus. Tahaks seda inimest näha. Minul võttis suurema osa klaasitükikeste kokkukorjamine 3 tundi, neid ma korjan sealt kuskilt vahest veel ka aasta pärast. Pärast seda käiku oli selge, et kui tahta omale neid LAZ-busse saada, siis nüüd ja kohe, varsti võib olla liiga hilja.
Nädalate möödudes sai alustatud suhtlemist busside omandamiseks. Suhtlemine busside praeguse omaniku Taisto ASi juhatajaga kulgesid väga positiivselt, alates 21.10.08 on antud bussid minu nimel. Tore oli kuulda, et varem busside vastu huvi tundnud metallimeestele ei olnud busse antud, vaid oodatud huvilist, kes nendega midagi kavatseb ette võtta. Vaadates busse seal vanas seismiskohas rohu sees, võis arvata, et need on ideaalses korras, pisut kohendamist, mootor käivitub ja sõitu! Kuid see pilt oli petlik, neid välja tõmmates ja lähemalt vaatama hakates selgus, et esiteks on rehvid omadega läbi, eriti esimesed. Tehniliselt on pea kõik küljes olemas, kuid pärast kaheksa-aastast seismist on teinud aeg ja ilm oma töö ning palju detaile on kahjustada saanud. Optimistlikult sai siis plaanitud siiski mootor käima saada. Nädalate möödudes oli selge, et nii lihtne see tehnokorrastus ei ole ning selliste jahedate-niiskete ilmadega võib seda jäädagi tegema. Sai otsustatud, et peale osalist hooldust 574ga hetkel rohkem korrastama ei hakka, arvestades ka seda, et niikuinii enne täiskorrastust, mil saada korda tehnoasjad, salong ja panna uus värvkate, seisavad bussid veel mõni aeg. Saagu korda siis, kui ka juba sõitu lähevad.
Täna oli päev, mil sai bussid Antslast Tartusse ära toodud ja sellega lõppes LAZide omandamise periood. Seega on täna ka päev, mil võib sellest avalikult kaasbussi- ja vanatehnikahuvilistele teada anda. Tartusse toomine toimus kahe puksiiriga, enne sõitu sai vangerdatud tagarehvidega, et need ikka teekonna vastu peaks. Teekond sai läbitud sujuvalt, kolme peatusega, millest küll üks oli põhjustatud 580e vastu trumlit käivatest piduritest, millest kärsahaisu ja tossu tekkis. Pidurid pikast seismisest peale jäänud… Sõidu ajal oli huvitav see, et lällari kaudu võttis meiega sidet kolme mööduva veoki juhid, kes kõik küsisid: "kas viite need EMEXisse?" Me vastasime: "ei, Tartusse liini sõitma!" Nüüd on nende busside uus ajutine kodukoht Tartus. Võimalusel tahaks aasta, hiljemalt paari pärast saada garaaþi-angaari, kus need bussid korrastada. Nähes, kui kõrged on angaaride üürihinnad ja millised veel müügihinnad, hakkaks vast hoopis ise angaari ehitama. Vaatame.
Igal juhul Antslas seisnud LAZid on võimaliku edasise kurva saatuse eest päästetud ning kokkuvõtvalt, paljusid kindlasti huvitab, läks see maksma pisut üle 40 000 krooni. Väga rõõmustav oli näha niivõrd palju lahedaid abivalmis häid inimesi, kellega sai selle soetamise perioodil suheldud. Nüüd on see etapp läbi.
Tasapisi võib bussides teha lihtsamat korrastust-puhastust, mis võimalik, õigeks korrastamiseks läheb aasta-paari pärast, kui vastavad võimalused olemas. Hetkel oli põhimõtteks LAZid enda nimele ja oma silma alla saada. Tulevikuplaaniks ongi võimalusel mõlemad korrastada sõidukõlblikeks bussideks, millega teha soovijatele tellimus-nostalgiasõite. Võib korrastada vaid ühe, teine tagavaraks, kuid need mõlemad on võrdselt heas seisus ja tasuks korrastada mõlemad. Seega oleks tagavaraosadeks vaja kolmandat, sest ega LAZi juppe aastate pärast enam lihtsalt leia. Eks seda vaatab.
Värske (vana-)bussiomanikuna tean, mis tunne see on. Ühest küljest hea tunne omada väärtuslikku vana bussi ja olla kolleegiks teistele omasugustele, nagu meil siin foorumis Ikaruse, KAVZi, TA jt omanikud; samas on näha, palju aega, vaeva ja raha kulub selleks, et saada asi niikaugele, et kord sõite teha saaks. Aga see hea tunne ja tahe ületab selle mure, küll need LAZid kord taas mööda Eestimaad sõidavad!
Täna galeriis mõned pildid varasemast kahest käigust + äratoomisest paar pilti. Lootes, et kaasfoorumlastel asja vastu huvi, lisan edaspidi detailsemaid huvitavamaid pilte bussidest veel.
http://fotoalbum.ee/photos/Bussihuviline/sets/630899/