[künnimees]

..asju pole mõtet pähe tuupida, vaid peab oskama neid leida ja reaalselt rakendada.

Kuldsed sõnad!

Selles ongi tänapäeva TTÜ põhiline probleem - minu arvates.
Mõned (ka erialased) ained ei vii reaalse tulemuseni, tahaks rohkem ülesandeid, kursuseprojekte, laboreid, arvutuslikke näiteid, lülituste simuleerimist jne.

Koormusest:
minu peaaegu iga semester järgib kindlat mustrit - alguses jõuab huvitavaid aineid süvitsi õppida, seejärel tuleb semestri keskel kontrolltööde laine, siis laborite kaitsmine ning semestri lõpp kuni eksamiteni koosneb põhiliselt (vahel ka ööpäevaringsest) ,,tulekahju kustutamisest".

Esimese semestri muudab raskeks see, et keskkooliaegne põhjalikkus ei ole nominaalkoormuse juures mõistliku tööga saavutatav. Samuti puuduvad enamasti ainete programmidele vastavad õpikud - on kas liiga pealiskaudsed või liiga põhjalikud. Kui mõni loeng jääb vahele ja konspekti pole, siis õpikus paikneb ühele loengule vastav materjal mitmekümnel leheküljel ning eeldab ka eelnevate peatükkidega tutvumist. Kolmas probleem (vähemalt minu jaoks) oli matemaatilise aluse puudulikkus esimestel aastatel - Saveljevi õpikust Gaussi teoreemi uurides kulus ikka tunde nende määratud integraalide mõistmiseks (keskkoolis integraale enam ei õpita). Ja õppekavad võiksid ka terviklikumad olla, näiteks kompleksmuutuja funktsioone ei õpetata üheski ,,universaalses" matemaatika-aines, kuid kasutatakse süsteemiteoorias, sidudes, antenni-teemalistes ainetes - õnneks olen selle lünga iseseisvalt juba peaaegu täitnud.

Kõige raskem on ikkagi see reaalse kogemuse puudumine - teadmised ei seostu sageli tegelike rakendustega.