[via]

Värv ja teised jäigad, mittevoolavad-mittekontrakteeruvad katted ei jää roostele püsima. Rooste poorides leidub ikka niipalju keemiliselt aktiivseid aineid, et värvi pikema aja jooksul mehaaniliselt ülesse punnutada ja mikropragude kaudu avaneb uuesti ligpääs õhule ja niiskusele ja järgneb kiire roostetamine ning värvi koorumine. Õlide+ plastsete määrete hea omadus on see, et aja jooksul nad roomavad sõna otsese mõttes üha sügavamale pooridesse ja pragudesse ning kate ka tiheneb ja sellise katte omadused sageli aja jooksul isegi paranevad. Samuti ei moodustu neisse mikropragusid. Puuduseks on nende mõningane lahustuvus vees pideval uhamisel ja kihi piisava paksuse puudumisel ka aeglane gaaside difusioon läbi kattekihi.

Kokkuvõtvalt (minu arust), haljale metallile on vastupidavam korralik värvkate. Roostekahjustustega pinnale eelimmutus ja siis movili ja suurtükimäärde taolised möginad, mida igaastaselt üle vaadatakse ja vajadusel parandatakse.

Paksema rooste puhul peab arvestama sellega, et kui lasta immutuseks silikoone (minu arvates mitmed poldiavajad, univesaalmäärded märkusega tõrjub niiskust, jms.) Siis neil on omadus aja jooksul rooste pinnalt lahti lüüa ja nii võib esmasel korral nedega immutatud rooste koos pealmise "moviliga" u aasta pärast maha kooruda. Teistkordsel möksitamisel peaks juba püsiv kate moodustuma