[Väravamehaanik]

Paigaldamise juures on eripäradeks vast see, et rehv peab seest väga puhas olema. Kui mõni liivatera jääb rehvi ja lohvi vahele, siis on auk kerge sisse hõõrduma. Paigaldaja võiks olla selliseid asju varem ka teinud, siis ta teab, et enne rehvi pealmise serva paika surumist tuleks lohvi sisse veidi õhku lasta, et lohv kortsu ei jääks. Samal põhjusel ei tohiks liiga suure vungiga õhku sisse lasta, vastupidiselt ilma lohvita rehvile, mida väikese survega veljele ei saagi. Lohv, ehk sisekumm, peab olema ka õiges mõõdus või siis natuke väiksem, aga mitte kunagi lubatust suurem. Uutel lohvidel on üldjuhul märgitud peale radiaalrehvile mõeldud mõõdud, seega tuleb eriti hoolikalt jälgida, et lohv liiga suur ei ole, hoolimata sellest, et sisediameeter, mis on märgitud tollides, klapib.
Tasakaalustamisel ei ole mingeid erisusi, lihtsalt tasakaalud peavad olema plekkveljele ettenähtud kaalud. Seda ei pea korralikule tegijale ütlema, aga ma lihtsalt olen näinud plekkvelgi, kuhu on pandud valuvelje servale löödavaid tasakaalusid.

Mina teisi ei usalda, mina teen selliseid töid alati ise. Sellest hetkest, kui ise hakkasin tegema ei ole kortsus lohvide pärast teele jäänud ja uueaja meeste vingumist ei pea ka enam kuulama. Endale viitsin ka tasakaalustada rehve nii, et rool ei värise.