04-02-2009, 14:01 PM
Selle viimase mõtteteraga haakub ka minul üks mälestus...
Tellis kunde uue auto, kõik värvid ja polstrid ja lisad oma maitse järgi. Tarneaeg pidi olema kaks-kolm nädalat.
Ootaja aeg teadagi pikk, käis ikka aeg-ajalt piilumas, kas on autost juba midagi kuulda. Müügimees polnud ka infoga kitsi, klõbistas arvutit ja andis "maimukese" liikumisest teada. Kuni ühel päeval saabus vaikus. Klõbista mis sa klõbistad, autost enam ei kippu ega kõppu. Nagu oleks Soome jõudnud ja seal õhku haihtunud. Esimesed paar-kolm päeva elati üle, siis hakkas kunde närviliseks muutuma. Müügimees tegi pikemad lõunad ja käis tihedamalt ARK-is, sest salongis oli ebamugav olla. Nii läks nädal ja peotäis päevi pealegi. Ja siis ilmus otsitud auto äkki välja! Paberid said korda, sorts kütet paaki ja kundele aidaa. Mis vahepeal juhtus, polnud enam aega välja selgitada ja tegelikult ei huvitanud see enam kedagi.
Aga kundel polnud autoga õnne. Üsna uuest peast hakkas igasuguseid asju juhtuma - küll kohtus maanteel kitsega, küll linnatänaval purjus ratturiga, küll parklas teise auto uksega. Eks siis tuli jälle esinduse ja kindlustuse vahet jõlkuda ja kõigile tuli see salapärane kadumine uuesti meelde. Ja siis, värvikambri võimsate lampide all hakkas tõde päevavalgele tulema. Vana värvija kogenud silm märkas äkki kahtlaseid jälgi. Täpsemal uurimisel selgus, et uuel autol on JUBA üle värvitud katus ja suurem osa ühest küljest. Kusjuures väga professionaalselt. Alles väga hoolikal uurimisel võis seda märgata. Paistis väga sedamoodi, et auto oli nats kõvemini "haiget" saanud ning seda oli tublisti ravitud enne müüki saatmist. Eks ta seepärast Soomes nii äkki ära kaduski. Kundele asja loomulikult rääkima ei hakatud, tal oli tuju niikuinii juba räbal. Ja ka müügimehel polnud isu toimunut välja selgitama hakata. Tundub, et tegemist oli ühe väga õnnetu autoga, mis tegi oma esimese avarii juba enne omanikuga kohtumist ja jätkas hiljemgi samas vaimus.
Tellis kunde uue auto, kõik värvid ja polstrid ja lisad oma maitse järgi. Tarneaeg pidi olema kaks-kolm nädalat.
Ootaja aeg teadagi pikk, käis ikka aeg-ajalt piilumas, kas on autost juba midagi kuulda. Müügimees polnud ka infoga kitsi, klõbistas arvutit ja andis "maimukese" liikumisest teada. Kuni ühel päeval saabus vaikus. Klõbista mis sa klõbistad, autost enam ei kippu ega kõppu. Nagu oleks Soome jõudnud ja seal õhku haihtunud. Esimesed paar-kolm päeva elati üle, siis hakkas kunde närviliseks muutuma. Müügimees tegi pikemad lõunad ja käis tihedamalt ARK-is, sest salongis oli ebamugav olla. Nii läks nädal ja peotäis päevi pealegi. Ja siis ilmus otsitud auto äkki välja! Paberid said korda, sorts kütet paaki ja kundele aidaa. Mis vahepeal juhtus, polnud enam aega välja selgitada ja tegelikult ei huvitanud see enam kedagi.
Aga kundel polnud autoga õnne. Üsna uuest peast hakkas igasuguseid asju juhtuma - küll kohtus maanteel kitsega, küll linnatänaval purjus ratturiga, küll parklas teise auto uksega. Eks siis tuli jälle esinduse ja kindlustuse vahet jõlkuda ja kõigile tuli see salapärane kadumine uuesti meelde. Ja siis, värvikambri võimsate lampide all hakkas tõde päevavalgele tulema. Vana värvija kogenud silm märkas äkki kahtlaseid jälgi. Täpsemal uurimisel selgus, et uuel autol on JUBA üle värvitud katus ja suurem osa ühest küljest. Kusjuures väga professionaalselt. Alles väga hoolikal uurimisel võis seda märgata. Paistis väga sedamoodi, et auto oli nats kõvemini "haiget" saanud ning seda oli tublisti ravitud enne müüki saatmist. Eks ta seepärast Soomes nii äkki ära kaduski. Kundele asja loomulikult rääkima ei hakatud, tal oli tuju niikuinii juba räbal. Ja ka müügimehel polnud isu toimunut välja selgitama hakata. Tundub, et tegemist oli ühe väga õnnetu autoga, mis tegi oma esimese avarii juba enne omanikuga kohtumist ja jätkas hiljemgi samas vaimus.