[parmhot]

Reede pärastlõunal jõudis minuni karm reaalsus, et madjarid sõbralikust vennasvabariigist pole suutelised veel nii pea tellituid tagumisi õõtshoobi kohale toimetama. Õnneks semud madalmaadest rohuga ei liialdanud ja viimasel hetkel jõudis pakike pisemate vajaminevate pudinatega. Vanaraua hunnikusse visatud õõtshoovad sai taas üles korjatud, krt teab mitmendat korda kokku lapitud ja läbi häda alla venitatud. Hilistel õhtutundidel sai Muhuklubi Lada team kohale komandeeritud ja ühiste pingutuste tulemusel oli kella üheks öösel ka prooviring tehtud.
Juba ralli esimestel kilomeetritel selgus, et kõverad tagaõõtsad ülisuure kokkujooksuga ja järgi andnud esimene lehtvedru, mis põhjustas samas suurusjärgus lahkujooksu, pole teps mitte parim variant jäistel teedel kulgemiseks. Sinna meetri kanti rööbe ei tahtnud ka kuidagi olemasolevatesse jäävagudesse ära mahtuda. Oli väga mõnus sõit, kordagi ei tohtinud lõdvaks lasta, sest sellised korrad said karistatud koheselt spinniga. Ja seda sirgel teel ning kiirusel 50.
Loomulikult ilmnes vana viga liigkõrgete rehvide näol, mis koopaservi ikka kõvasti äestasid, õnneks oli haamer kaasas, mille abil esirattad mõni aeg jälle vabalt pöörelda said.
Suured tänud korraldajatele, kaasvõistlejatele, headele kaaslastele kes pühapäeva hommikul aitasid autot käima lükata, loomulikult suurimad tänud kallile kaasale, kes aasta aastalt üha rohkem naudib seda piina, mida ma talle külma ja kitsukesse autosse toppides tekitan.
Gaasitross purunes vahetult enne kojujõudmist....