11-03-2009, 13:46 PM
Minu meelest käib siinne temaatika väga hästi Uunikute Talveralli kontekstiga kokku, sest nii saame asjast järjest parema ürituse edasi arendada.
Kergelt oli tunda küll, et lääne autode omanikud ei suhtunud just päris jumaldavalt nõukogude laiatarbe autode osalemisse Uunikute Talverallil. Mina ise osalesin laiatarbe Ladaga ja nautisin talvist sõitu asjaga, millega pole ammu sõita saanud ja minu jaoks oli see sellisena päris huvitav kogemus. Loomulikult ei tormanud keegi mind nätsutama ja teatama, et "ossa poiss kui lahe Lada"! Paar tüüpi muidugi olid, kes Põltsamaal kommenteerisid "VAU, puhas "kuus"", tegelikkuses oli nendegi hääles tunda kerget sarkasmi. Igastahes ei toimunud sellel talverallil minu maine kujunduse osas erilist edasiminekut. Ilmselt oleks mulle tähelepanu pööratud, kui oleks tulnud Packardi või Kraz-iga, esimene oleks naistele ja teine meestele meeldinud, vastavalt siis kumbadega oleks tahtnud õhtuotsa vadrata. Igastahes need aparaadid käisid mul enne Uunikute Talverallit peast läbi kui potensiaalsed "rallikad".
Mina olen oma vanatehnikaelu keerdkäikudega sõitnud nii Muhu kui Horchiga (mõlemaga kahjuks küll ainult slepis) ja jõudnud sinnani välja, et põhimõttelist vahet ei ole, peale tarbekasutamise lõppu on üks vanatehnika kõik. Lääne tehnikat harrastada on odavam, sest see on kvaliteetsem. Väikesed autod mulle hetkel huvi ei paku, aga suurte busside puhul, kus on massi, vormi ja pinda, tuleb hinna vahe eriti hästi esile. LAZ bussi saab kätte kilohinnaga, kuid hilisem tööde maht ületab Volvo bussi kümnekordselt, sest Volvo insenerid said rohkem palka ja nende ideed olid toimivamad. Kogu see eelmiste põlvede otsustamise võime kajastub tänasel päeval minu rahakotis. Loomulikult tahaks LAZ-iga sõita, sest see on nostalgiline, aga selle restaureerimise töö (rahastamise) võiks keegi teine ahv peale minu ette võtta.
Minu ennustuste kohaselt jääb mõne aja pärast nõukogude tehnika Uunikute Talverallil vähemusse, sest selle kvaliteedi tagamine nõuab rohkem üksikisikust harrastaja tööd ja see teadupoolest maksab. Mersude ja Bentleyde puhul on juba tehases suurem osa tööst ära tehtud ja seega on nende harrastamine (muidugi võrdsel kvaliteedi tasemel) odavam, kui nõukogude tehnika harrastamine. Ei tasu võrrelda korralikult restaureeritud lääne tehnikat ja rulliga värvitud nõukogude tehnikat.
Pigem tuleks rõhuda tulevikus igasuguste avalike ürituste osalejate puhul autentuse põhjendustele, mitte niivõrd tehnika päritolule ja väljalaske aastale. Hea näitena sai sellegi ürituse alguses keelu üks sahaga Bemm, sest osalemise põhjendus oli nõrk, samas teised Bemmid said osaleda. Kui aga keegi valmistab järgmiseks Talveralliks ette üsnagi autentses tuuningus sahkadega Bemmi, siis see on ju uunikute mõistes huvitav eksemplar. Samuti osales Sigulle, mis olid ikka päris koledad peldikud, aga oli ka Sigulle, millel oli vaid paar nüanssi puudu, et olla täiuslikud.
Kui tahetakse ürituse kvaliteeti saada suuremaks, siis tuleb protsesse suunata. Enne järgmist Uunikute Talverallit tuleks esiteks teha kvaliteedi ja stiili seminar koos eksamiga ja seejärel jagada osalejad sportlasteks (piiratud kogus) ja matkajateks. Matkajatele pole kiiruskatseid vaja ja ürituse sujuvus läheb ühtlasemaks ja kiiruskatetele jagub omade hulgast publikut. Seni on minu meelest suurim viga olnud see, et peale enda tegemiste ei ole üritusest mingit pilti, ehk siis teisi ei ole võimalik näha enne kui lõunapausil ja õhtul.
Kergelt oli tunda küll, et lääne autode omanikud ei suhtunud just päris jumaldavalt nõukogude laiatarbe autode osalemisse Uunikute Talverallil. Mina ise osalesin laiatarbe Ladaga ja nautisin talvist sõitu asjaga, millega pole ammu sõita saanud ja minu jaoks oli see sellisena päris huvitav kogemus. Loomulikult ei tormanud keegi mind nätsutama ja teatama, et "ossa poiss kui lahe Lada"! Paar tüüpi muidugi olid, kes Põltsamaal kommenteerisid "VAU, puhas "kuus"", tegelikkuses oli nendegi hääles tunda kerget sarkasmi. Igastahes ei toimunud sellel talverallil minu maine kujunduse osas erilist edasiminekut. Ilmselt oleks mulle tähelepanu pööratud, kui oleks tulnud Packardi või Kraz-iga, esimene oleks naistele ja teine meestele meeldinud, vastavalt siis kumbadega oleks tahtnud õhtuotsa vadrata. Igastahes need aparaadid käisid mul enne Uunikute Talverallit peast läbi kui potensiaalsed "rallikad".
Mina olen oma vanatehnikaelu keerdkäikudega sõitnud nii Muhu kui Horchiga (mõlemaga kahjuks küll ainult slepis) ja jõudnud sinnani välja, et põhimõttelist vahet ei ole, peale tarbekasutamise lõppu on üks vanatehnika kõik. Lääne tehnikat harrastada on odavam, sest see on kvaliteetsem. Väikesed autod mulle hetkel huvi ei paku, aga suurte busside puhul, kus on massi, vormi ja pinda, tuleb hinna vahe eriti hästi esile. LAZ bussi saab kätte kilohinnaga, kuid hilisem tööde maht ületab Volvo bussi kümnekordselt, sest Volvo insenerid said rohkem palka ja nende ideed olid toimivamad. Kogu see eelmiste põlvede otsustamise võime kajastub tänasel päeval minu rahakotis. Loomulikult tahaks LAZ-iga sõita, sest see on nostalgiline, aga selle restaureerimise töö (rahastamise) võiks keegi teine ahv peale minu ette võtta.
Minu ennustuste kohaselt jääb mõne aja pärast nõukogude tehnika Uunikute Talverallil vähemusse, sest selle kvaliteedi tagamine nõuab rohkem üksikisikust harrastaja tööd ja see teadupoolest maksab. Mersude ja Bentleyde puhul on juba tehases suurem osa tööst ära tehtud ja seega on nende harrastamine (muidugi võrdsel kvaliteedi tasemel) odavam, kui nõukogude tehnika harrastamine. Ei tasu võrrelda korralikult restaureeritud lääne tehnikat ja rulliga värvitud nõukogude tehnikat.
Pigem tuleks rõhuda tulevikus igasuguste avalike ürituste osalejate puhul autentuse põhjendustele, mitte niivõrd tehnika päritolule ja väljalaske aastale. Hea näitena sai sellegi ürituse alguses keelu üks sahaga Bemm, sest osalemise põhjendus oli nõrk, samas teised Bemmid said osaleda. Kui aga keegi valmistab järgmiseks Talveralliks ette üsnagi autentses tuuningus sahkadega Bemmi, siis see on ju uunikute mõistes huvitav eksemplar. Samuti osales Sigulle, mis olid ikka päris koledad peldikud, aga oli ka Sigulle, millel oli vaid paar nüanssi puudu, et olla täiuslikud.
Kui tahetakse ürituse kvaliteeti saada suuremaks, siis tuleb protsesse suunata. Enne järgmist Uunikute Talverallit tuleks esiteks teha kvaliteedi ja stiili seminar koos eksamiga ja seejärel jagada osalejad sportlasteks (piiratud kogus) ja matkajateks. Matkajatele pole kiiruskatseid vaja ja ürituse sujuvus läheb ühtlasemaks ja kiiruskatetele jagub omade hulgast publikut. Seni on minu meelest suurim viga olnud see, et peale enda tegemiste ei ole üritusest mingit pilti, ehk siis teisi ei ole võimalik näha enne kui lõunapausil ja õhtul.
Tõnu Piibur
5116265