31-03-2009, 18:58 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 31-03-2009, 19:00 PM ja muutjaks oli valdo.)
Kuulan siin arutelu vanasõidukite igasugustest väljanäitustest (otsetõlge sõnast ausstellung, oli kasutuses veidi vanemas eesti keeles) kasutamisest ja leian, et me oleme mitmeid asju ära unustanud, mis on just vanatehnikale spetsiifilised.
Kui me teeme seda väljanäitust ralli vormis, siis saame esiteks küll spetsiifilise fiilingu, kuid teiseks... on ju selge, et igasugune ralli asetab vanatehnika nagu ka igasuguse muu tehnika ekstreemsetesse tingimustesse, mis teda normaalolukorrast rohkem kulutab, lõhub jms. Kaasaegsete liikurite korral pole hullu - ostame kusagilt uued detailid, teeme kapitaalremondi ja läheb jälle. Ja paljud kodanikud saavad fiilingu tehnikat ise ehitades. Kui me räägime aga vanasõidukist, siis... pole ju tükke reeglina kusagilt võtta. Mõnda detaili ajad maailmast taga 10-15 aastat, teise detaili valmistad suurte pingutustega ise "põlve otsas", kulutades selleks tohutult aega ja ressursse. Kolmas detail tuleb Sulle küll ehk ise kätte, aga kui selle hooletult purustad, siis uut küll enam ei leia...
Seepärast ma leian, et vanatehnikat on mõtet siiski ülimõistlikult ekspluateerida - ajada ta välja kuiva ilmaga, sõita temaga ülimalt rahulikult, mootorit ja muid osi üle koormamata, näitamata talle soola, võimaluse korral mitte ka vihma, mootorilt mitte viimast välja pigistada jms. Ehk siis mõistlikud oleksid sellised rahulikud ringsõidud a la Suursõit, mingi muu massiürituse juures olev väike paraad ja väljanäitus vms. Ja ka seal oleks haruldasem tehnika (nt Toomase TT) ja aeglasem tehnika (jalgrattad, abimootoriga jalgrattad jms) mõistlik kaugelt kohale tuua teise liikuri peal ning kohapeal teha rahva ees vaid väike tiir. Ja siis jälle tagasi muuseumi, näitusesaali, nende puudumisel konserveerituna aga garaaþi.
Teine äärmus oleks muidugi jätta vanatehnika alaliselt korralikult konseveerituna muuseumisse rahvale vaatamiseks välja, kus on kindel niiskus, kindel temperatuur jms. Haruldasemad ehk kindlasti, aga siis jääks liikuva sõiduki fiiling täiesti olemata. Lisaks on ju ka teada, et seisev mootor kulub vahel hullemini, kui aegajalt liikuv.
Mina igatahes küll ei kujuta ette, et hakkaksin omarestaureeritud hauldasele sõidukile näitama soolaseid teid, piinama seda ekstreemreþiimil rallidel jms. Pigem üliväike läbisõit ülimalt rahulikus ja tehnikat säästvas tempos mõnel üritusel ja ülejäänud aja ruumi sees väljanäitusel rahvale vaatamiseks. Näituse-muuseumi puudumisel muidugi võib olla ka garaaþis, aga see pole see...
(Minu jutt ei kehti loomulikult uue ja moodsa tehnika kohta a la Volgad, Ladad, Mossed ja muu 1970ndate või uuema kola kohta, mida leidub veel masslademetes, sh ka igasuguse tsirkuse tegemiseks. Ma pidasin pigem silmas tõelist vanatehnikat, millel 50-60 või enamgi aastat turjal...)
Kui me teeme seda väljanäitust ralli vormis, siis saame esiteks küll spetsiifilise fiilingu, kuid teiseks... on ju selge, et igasugune ralli asetab vanatehnika nagu ka igasuguse muu tehnika ekstreemsetesse tingimustesse, mis teda normaalolukorrast rohkem kulutab, lõhub jms. Kaasaegsete liikurite korral pole hullu - ostame kusagilt uued detailid, teeme kapitaalremondi ja läheb jälle. Ja paljud kodanikud saavad fiilingu tehnikat ise ehitades. Kui me räägime aga vanasõidukist, siis... pole ju tükke reeglina kusagilt võtta. Mõnda detaili ajad maailmast taga 10-15 aastat, teise detaili valmistad suurte pingutustega ise "põlve otsas", kulutades selleks tohutult aega ja ressursse. Kolmas detail tuleb Sulle küll ehk ise kätte, aga kui selle hooletult purustad, siis uut küll enam ei leia...
Seepärast ma leian, et vanatehnikat on mõtet siiski ülimõistlikult ekspluateerida - ajada ta välja kuiva ilmaga, sõita temaga ülimalt rahulikult, mootorit ja muid osi üle koormamata, näitamata talle soola, võimaluse korral mitte ka vihma, mootorilt mitte viimast välja pigistada jms. Ehk siis mõistlikud oleksid sellised rahulikud ringsõidud a la Suursõit, mingi muu massiürituse juures olev väike paraad ja väljanäitus vms. Ja ka seal oleks haruldasem tehnika (nt Toomase TT) ja aeglasem tehnika (jalgrattad, abimootoriga jalgrattad jms) mõistlik kaugelt kohale tuua teise liikuri peal ning kohapeal teha rahva ees vaid väike tiir. Ja siis jälle tagasi muuseumi, näitusesaali, nende puudumisel konserveerituna aga garaaþi.
Teine äärmus oleks muidugi jätta vanatehnika alaliselt korralikult konseveerituna muuseumisse rahvale vaatamiseks välja, kus on kindel niiskus, kindel temperatuur jms. Haruldasemad ehk kindlasti, aga siis jääks liikuva sõiduki fiiling täiesti olemata. Lisaks on ju ka teada, et seisev mootor kulub vahel hullemini, kui aegajalt liikuv.
Mina igatahes küll ei kujuta ette, et hakkaksin omarestaureeritud hauldasele sõidukile näitama soolaseid teid, piinama seda ekstreemreþiimil rallidel jms. Pigem üliväike läbisõit ülimalt rahulikus ja tehnikat säästvas tempos mõnel üritusel ja ülejäänud aja ruumi sees väljanäitusel rahvale vaatamiseks. Näituse-muuseumi puudumisel muidugi võib olla ka garaaþis, aga see pole see...
(Minu jutt ei kehti loomulikult uue ja moodsa tehnika kohta a la Volgad, Ladad, Mossed ja muu 1970ndate või uuema kola kohta, mida leidub veel masslademetes, sh ka igasuguse tsirkuse tegemiseks. Ma pidasin pigem silmas tõelist vanatehnikat, millel 50-60 või enamgi aastat turjal...)
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel