[valdo]

Olen Sinuga, Klaabu, täitsa nõus. Osa
inimesi on kuulnud, et uunikumid pidavat
suurt hinda maksma ja püüavad neid
hingehinnaga müüa. Olenemata seisukorrast.

Nt mulle kui vanade jalgrataste kogujale on
pakutud läübiroostetanud (müüja hinnagul
veidi roostes) raami koos mõningate
lisavidinatega 200 krooni eest a la \"ma
olen kuulnud et eestiaegsed rattad maksavad
head hinda, siit saad sa korraliku haruldase
raami\". Põhimõtteliselt annab ju
läbiroostetanud kohad torudel ära vahetada,
aga... mis siis sellest alles jääb?

Inimesed ei teadvusta tihti endale, et maksab
hästi säilinud algne asi või siis tehtud asi,
kuhu tohutult tööd alla pandud. St aetakse
segamini omavahel lõpptulemus ja projekt.
Miski roostes ja puuduvate osadega ning
ümbertehtud asja (siinmail on enamik
sellised) alla tuleb ju tohutu hulk tööd ja
materjale panna, enne kui tast miski asi
saab.

Kõige hullemad on ses osas antiigiärimehed,
kes tegutsevad põhimõttel \"iga vana asi
hingehinna eest kaubaks\". Kõige kergemini
saab kaubale teiste vanasõidukite
ehitajatega, kuna nad kujutavad selgelt ette,
kui palju sinna tööd/aega/raha vaja matta.
Ja mõnda jäänust ei saagi taastada, st
jupp jääb vaid vaatamiseks ja eeskuju
võtmiseks uue tegemisel.


Parimat,

Valdo