29-06-2009, 22:05 PM
Mina olen juba kusagil siinses foorumis teada andnud, et Eesti suuruses riigis mina vanatehnikamuuseumit ei poolda. Kõik saab ära ajada olemasolevate muuseumite kaasabiga. Riiklikku rahalist tuge vanaaegsetele sõidukitele mina samuti ei poolda, sest see reglementeeriks liigselt vanatehnikaga tegelemist ja oleks väikeses riigis pigem pärssivaks teguriks. Väljaveoseadust minu teada ei rakendata peale Euroopaga liitumist.
Mina olen igasugu riigiisadega (-emadega) vanatehnikaasja ajanud ja ilmselt on osa minu suhtumisest ka neile üle kandunud.
Miks ma nii arvan - peamine põhjus seisneb selles, et Eesti oma tehnika pärand on üliväike ja muu maailma tehnikast paremini osa saamiseks tuleb tehnika partisanide kombel võimalikult laiali jagada erineva vanuse ja sissetulekuga inimeste vahel. Mina plaanin vanatehnika liikumisest pensionile minna kuid senise töö tulemusena tuleb tunnistada, et ühes suures tehnikamuuseumis käiksid kõik klassidega ekskursioonil, aga sellises mahus reaalset vanatehnikaga möllamist kui Eestis (Uunikute Talverallid, Laidonerid, Lustisõidud, Tähesõidud ja minugipoolest Mosseliiga) ei toimu näiteks suurt muuseumit omavas Lätis. Riiga on aga kolm tundi sõitu ja tegelikult pole oluline, kas seda haldavad lätlased või võtab Sõõrukas selle muuseumi kolmekümneks aastaks pidada. Tegelikult me võiksime kambakesi ühe TA bussi ja Estonia vormeli ilusaks teha ja Riia muuseumisse saata. See tutvustaks meie tehnikapärandit oluliselt edukamalt kui hambutute projektide kirjutamine.
Aga vahepealse juurde tagasi tulles, olen mina veendunud, et vahva ürituse käigus kruusases kurvis kivisid pilduv eraomaniku pidamisel olev uunikum propageerib oluliselt efektiivsemalt tehnikaharidust, kui poliitikute kõnede saatel avatav oludele vastav väikemuuseum.
Tunnistan ausalt üles, et mina ei ole Riia muuseumis kunagi käinud ja erilise entusiasmiga Riiga minekut just ei planeeri ka, sest pilte muuseumist olen näinud. Oluliselt huvitavam on ise vanatehnikaga tegeleda ja vaadata, kas saan hakkama või ei saa... Riik elab edasi ikka inimeste, mitte asjade kaudu. Egiptuses on palju vanaaegseid asju, rahvastik aga erilise vaimuerksusega ei hiilga.
Mina olen igasugu riigiisadega (-emadega) vanatehnikaasja ajanud ja ilmselt on osa minu suhtumisest ka neile üle kandunud.
Miks ma nii arvan - peamine põhjus seisneb selles, et Eesti oma tehnika pärand on üliväike ja muu maailma tehnikast paremini osa saamiseks tuleb tehnika partisanide kombel võimalikult laiali jagada erineva vanuse ja sissetulekuga inimeste vahel. Mina plaanin vanatehnika liikumisest pensionile minna kuid senise töö tulemusena tuleb tunnistada, et ühes suures tehnikamuuseumis käiksid kõik klassidega ekskursioonil, aga sellises mahus reaalset vanatehnikaga möllamist kui Eestis (Uunikute Talverallid, Laidonerid, Lustisõidud, Tähesõidud ja minugipoolest Mosseliiga) ei toimu näiteks suurt muuseumit omavas Lätis. Riiga on aga kolm tundi sõitu ja tegelikult pole oluline, kas seda haldavad lätlased või võtab Sõõrukas selle muuseumi kolmekümneks aastaks pidada. Tegelikult me võiksime kambakesi ühe TA bussi ja Estonia vormeli ilusaks teha ja Riia muuseumisse saata. See tutvustaks meie tehnikapärandit oluliselt edukamalt kui hambutute projektide kirjutamine.
Aga vahepealse juurde tagasi tulles, olen mina veendunud, et vahva ürituse käigus kruusases kurvis kivisid pilduv eraomaniku pidamisel olev uunikum propageerib oluliselt efektiivsemalt tehnikaharidust, kui poliitikute kõnede saatel avatav oludele vastav väikemuuseum.
Tunnistan ausalt üles, et mina ei ole Riia muuseumis kunagi käinud ja erilise entusiasmiga Riiga minekut just ei planeeri ka, sest pilte muuseumist olen näinud. Oluliselt huvitavam on ise vanatehnikaga tegeleda ja vaadata, kas saan hakkama või ei saa... Riik elab edasi ikka inimeste, mitte asjade kaudu. Egiptuses on palju vanaaegseid asju, rahvastik aga erilise vaimuerksusega ei hiilga.
Tõnu Piibur
5116265