04-08-2009, 09:46 AM
Miks mulle ei meeldi vanatehnikaüritused...
Selleks kõigeks on päris mitu põhjust, esimene ja ajusagaras ilmselt kõige määravam on "pronkssõduri mentaliteet". Ehk siis igal vanatehnikaüritusel kehastub keegi meie seast soldatiks või mingiks sarnaseks. Meie oleme teda küll pidanud inimeseks, keda võiks usaldada, aga mingi geen lööb iseäranis nõukogude vanatehnikaga kokkupuutes eriliselt helendama ja inimene riietab ennast pronkssõduriks (miilitsaks, pioneeriks, kolhoosnikuks jne). See kõik on mõistetav, kui see on mõeldud autentse tehnika täiendamiseks, aga kui tehnika ei ole autentne ja lihtsalt mingi sapparivend grimmeerib ennast tiblaks, siis mina lihtsalt ei taha oma aega samas piirkonnas veeta ja kodugaraazis on parem olla, seal pole ühtegi tiblat.
Teiseks põhjuseks on "vaesed inimesed". Mina ei vihka erinevaid sidusrühmi, isegi homosid ei vihka, aga iga eluviisiesindaja tegelegu oma asjadega ja ärgu toppigu oma nina sinna, kuhu pole sobiv toppida. Vähene jagamine majandusest ei sobi kokku vanatehnikahuviga. Kui majanduslikult toimetulev inimene tegeleb vanatehnikaga, siis üldjuhul asi edeneb. Kui aga inimene ei tule oma igapäeva asjadega toime ja on hankinud enesele vanatehnikat, siis see jätab ütlemata prükkarliku mulje. Kogu vanatehnikaüritus aga muutub kergesti prükkariteparaadiks ja labaseks joominguks. Vanatehnika on ikkagi luksus (eputamine, poosetamine, ülbamine) ja kui vanatehnikaüritusel riputab keegi oma räpasele prükkarikelgule juurde kirja "MÜÜA", siis on see nagu auk kuumaõhupalli sees, kust kogu vunk paari minutiga välja vuhiseb ja kogu vanatehnikaürituse sära on tuhmunud ja on vaja vähemalt uut põlvkonda, kes selle mainekujundusaugu jälle ära lapiks.
Vaeste inimestega on ka see häda, et nemad ei oska ennast ise motiveerida ja neile on vaja iga väikese popsu eest "pärg pähe panna". Nõnda on levinud arusaam, et korraldajad peaksid nagu mingit nänni jagama. Mille eest sa jagad, kui üks ostis e-bayst ja teine ei oska pihustiga värvida. Toimetulev inimene teab ise oma kohta elus ja ei vaja toetust ja pidevat moraalset tuge vanatehnikaga tegelemiseks.
Mõni üritus oli normaalne ka...
Selleks kõigeks on päris mitu põhjust, esimene ja ajusagaras ilmselt kõige määravam on "pronkssõduri mentaliteet". Ehk siis igal vanatehnikaüritusel kehastub keegi meie seast soldatiks või mingiks sarnaseks. Meie oleme teda küll pidanud inimeseks, keda võiks usaldada, aga mingi geen lööb iseäranis nõukogude vanatehnikaga kokkupuutes eriliselt helendama ja inimene riietab ennast pronkssõduriks (miilitsaks, pioneeriks, kolhoosnikuks jne). See kõik on mõistetav, kui see on mõeldud autentse tehnika täiendamiseks, aga kui tehnika ei ole autentne ja lihtsalt mingi sapparivend grimmeerib ennast tiblaks, siis mina lihtsalt ei taha oma aega samas piirkonnas veeta ja kodugaraazis on parem olla, seal pole ühtegi tiblat.
Teiseks põhjuseks on "vaesed inimesed". Mina ei vihka erinevaid sidusrühmi, isegi homosid ei vihka, aga iga eluviisiesindaja tegelegu oma asjadega ja ärgu toppigu oma nina sinna, kuhu pole sobiv toppida. Vähene jagamine majandusest ei sobi kokku vanatehnikahuviga. Kui majanduslikult toimetulev inimene tegeleb vanatehnikaga, siis üldjuhul asi edeneb. Kui aga inimene ei tule oma igapäeva asjadega toime ja on hankinud enesele vanatehnikat, siis see jätab ütlemata prükkarliku mulje. Kogu vanatehnikaüritus aga muutub kergesti prükkariteparaadiks ja labaseks joominguks. Vanatehnika on ikkagi luksus (eputamine, poosetamine, ülbamine) ja kui vanatehnikaüritusel riputab keegi oma räpasele prükkarikelgule juurde kirja "MÜÜA", siis on see nagu auk kuumaõhupalli sees, kust kogu vunk paari minutiga välja vuhiseb ja kogu vanatehnikaürituse sära on tuhmunud ja on vaja vähemalt uut põlvkonda, kes selle mainekujundusaugu jälle ära lapiks.
Vaeste inimestega on ka see häda, et nemad ei oska ennast ise motiveerida ja neile on vaja iga väikese popsu eest "pärg pähe panna". Nõnda on levinud arusaam, et korraldajad peaksid nagu mingit nänni jagama. Mille eest sa jagad, kui üks ostis e-bayst ja teine ei oska pihustiga värvida. Toimetulev inimene teab ise oma kohta elus ja ei vaja toetust ja pidevat moraalset tuge vanatehnikaga tegelemiseks.
Mõni üritus oli normaalne ka...
Tõnu Piibur
5116265