06-08-2009, 00:47 AM
Lubasin oma aastataguses postituses siin teemas veel sõna võtta. Nüüd on tulnud selleks vajadus, sest ei saa kuidagi nõustuda Tõnu viimaste mõtteavaldustega.
Kuidagi ei saa nõustuda väitega, et vanatehnikaga tegelemine peaks olema ainult rikaste privileeg. Näiteks jalgratast või võrri on võimalik restaureerida küllalt nappide vahenditega eriti, kui värvimine ja galvaanika ettevalmistustöö ise teha. Üldjuhul on ka väiksema sissetulekuga inimene valmis oma käsi õliseks tegema, seevastu rikas kardab ,et tema kallis Rolex kell võib värvitolmust kahjustatud saada ja tellib töö. Kuidas saab üldse üks juhtiv vanatehnikapoliitik välja tulla mõttega, et need kellel linnapeal ülbamiseks sobivat vanatehnikat pole, meie punti ei kõlba. Tegelikult on enamus meist alustanud just odava vene tehnikaga. Palju sõltub vanatehnika funktsionääridest, kas inimesel tekib sügavam huvi asja vastu vöi otsib endale mõne muu hobi. Julgen väita ,et ca 10% vanatehnikaharrastajatest tegeleks oma hobiga vaatamatta sellele, kas eksisteerivad klubid, korraldatakse kokkutulekuid, jagatakse nänni jne. Näiteks võiks tuua Valdo ja tema jalgrattad. Kuid igaüks vajab oma tegevusele väljundit, Valdol on selleks internet, kus ta saab oma tegemisi kajastada ja teised teda kiita. Kõik on rahul ja asi toimib. Tegelikult taandub kogu vanatehnika liikumise edendamine sellele, et inimesi tuleb vääriliselt tunnustada tehtud töö eest ehk Tõnu keeles öeldes "panna pärg pähe". Siis tekib inimesel ka järgmine kord huvi midagi taolist korda saata ja veel paremini. See ei kehti mitte ainult restaureerimise vaid ka org. töö, riietuskonkursi jms. kohta. Kui me ei taha inimeste pingutusi märgata ja seda näiteks aukirjaga ära märkida, siis järgmine kord ta enam nii ei püüa ja kolmandal korral paneb oma masinale müügikuulutuse. Nii nagu Tõnu eelpool nimetas. Kahjuks tuleb selline lõpptulemus suures osas vanatehnikapoliitikute kehva töö arvele kirjutada. Tean konkreetset näidet naaberriigiist, kus üks kõva tegija saamatajäänud diplomi pärast klubist välja astus ja kõigi klubiliikmetega tülli läks.
Julgen väita, et tüki paberi ja sooja käepigistusega võib väga palju korda saata. Vaielge vastu?
Kuidagi ei saa nõustuda väitega, et vanatehnikaga tegelemine peaks olema ainult rikaste privileeg. Näiteks jalgratast või võrri on võimalik restaureerida küllalt nappide vahenditega eriti, kui värvimine ja galvaanika ettevalmistustöö ise teha. Üldjuhul on ka väiksema sissetulekuga inimene valmis oma käsi õliseks tegema, seevastu rikas kardab ,et tema kallis Rolex kell võib värvitolmust kahjustatud saada ja tellib töö. Kuidas saab üldse üks juhtiv vanatehnikapoliitik välja tulla mõttega, et need kellel linnapeal ülbamiseks sobivat vanatehnikat pole, meie punti ei kõlba. Tegelikult on enamus meist alustanud just odava vene tehnikaga. Palju sõltub vanatehnika funktsionääridest, kas inimesel tekib sügavam huvi asja vastu vöi otsib endale mõne muu hobi. Julgen väita ,et ca 10% vanatehnikaharrastajatest tegeleks oma hobiga vaatamatta sellele, kas eksisteerivad klubid, korraldatakse kokkutulekuid, jagatakse nänni jne. Näiteks võiks tuua Valdo ja tema jalgrattad. Kuid igaüks vajab oma tegevusele väljundit, Valdol on selleks internet, kus ta saab oma tegemisi kajastada ja teised teda kiita. Kõik on rahul ja asi toimib. Tegelikult taandub kogu vanatehnika liikumise edendamine sellele, et inimesi tuleb vääriliselt tunnustada tehtud töö eest ehk Tõnu keeles öeldes "panna pärg pähe". Siis tekib inimesel ka järgmine kord huvi midagi taolist korda saata ja veel paremini. See ei kehti mitte ainult restaureerimise vaid ka org. töö, riietuskonkursi jms. kohta. Kui me ei taha inimeste pingutusi märgata ja seda näiteks aukirjaga ära märkida, siis järgmine kord ta enam nii ei püüa ja kolmandal korral paneb oma masinale müügikuulutuse. Nii nagu Tõnu eelpool nimetas. Kahjuks tuleb selline lõpptulemus suures osas vanatehnikapoliitikute kehva töö arvele kirjutada. Tean konkreetset näidet naaberriigiist, kus üks kõva tegija saamatajäänud diplomi pärast klubist välja astus ja kõigi klubiliikmetega tülli läks.
Julgen väita, et tüki paberi ja sooja käepigistusega võib väga palju korda saata. Vaielge vastu?
Kurtna Mootorrattamuuseum; külalistemaja,saun www.teearu.ee
Mootorite plokikaante remont; alumiiniumi keevitus, töötlemine. tel.5087150, Urmas Teearu.