[gruppen]

Ma niipalju ütleks, et mina isiklikult ei ole selle paberi ja linnpeal laiamise pärast pea iga nädalalõpp üleni õline, või värvine, või roostega kaetud. Kui nüüd mõtlema hakata siis.... ma vist teen endale, parem on vaadata masinat mis hakkab masina kuju võtma, selle asemel, et vaadata ühes nurgas ühte juppi ja teises teist. Positiivse emotsiooni annab ka see kui õnnestub kellegile teisele (kellegile kes on sama(se) masinaga seotud olnud kunagi) see emotsioon üle kanda. See saab juhtuda ka külapoe ees või kasvõi bensiinijaamas. Muidugi, tuleb tunnistada, et üritustel saab seda paremini edasi kanda (emotsiooni siis). Samas võib seal aga väga kergelt tekkida ka negatiivne emotsioon. Tsiteerin mälu järgi kuuldut Kindral Laidoneri Memoriaalilt Pärnus: "Vaata seda musta Volgat- täiesti tipp-topp!!! Sellises korras tahaks endale ka!!" ja kaks minutit hiljem kuulsin samast suust: "Mis see vann on müüa või? Misasja, mis see hind on??" Ma ei mäleta mis numbriga see hinnasilt selle teise volga küljes oli - ei tahtnud ka eriti vaadata ega ka kuulata seda numbrit. Sellises kohas ei ole minu meelest eriti kõlbeline silti külge kleepida, eriti kui sellel olevad numbrid konkreetses vääringus ei kipu vastama sellele masinale mis selle sildi all on. Mõnevõrra nagu labane on/oli. Mulle vähemalt.
See diplomite ja nänni jagamine on nii ja naa ilmselt. Sellest võib tekkida sõltuvus ja siis kui ei anta - siis võib juhtuda nii nagu Urmast kirjeldas. Kuigi, siiski, ühe saamata jäänud paberi pärast nüüd kõigiga tülli ehk ikka ei pööraks. Kui muidugi ainukene ei oleks kes paberit ei saanud... Siis oleks küll solvunud. Ma siis nüüd rohkem siin ei kirjuta praegu. Tea sedagi täpselt kui konstruktiivne see mõttekäiguke siin oli.