[Väravamehaanik]

Natuke teise nurga alt ka: nimelt sellest, kuidas minu Ameerika unelm kunagi täielikult purunes. Kui mina esimest korda Ameerikasse sattusin, täpsemalt nende riigi pealinna Washington DC -sse, mõned päevad peale uue ajastu algust ehk 11. septembrit. Väljusin lennujaamast sokis ja ilma ühegi metallist pandlata lootes istuda mõnda korralikku metallist autosse, aga kõik ette vuravad autod olid mingisugused plastikust japsid, mis tegid änn-änn. Õnneks sain ikka korraliku Van-iga hotelli. Aga tuleb tõdeda, et nende riigi pealinnas sõidab valdav osa ringi Aasiast pärit plasmassautodega. Politseinikud, taksojuhid, tuletõrjujad ja loomulikult president sõidavad kohalike laevadega aga üldine pealinna mulje võiks ikka oluliselt ameerikalikum välja näha. Kasvõi riigi maine huvides.
Maapiirkondades on olukord muidugi tõupuhtam ja minu, kui vanatehnikahuvilise silme läbi oli Chicagos ikka päris äss elu: paar korda päevas veeres kesklinnas ka mõni 30-ndate kuni 50-ndate liikur vastu, mis oli üldmulje järgi igapäevakasutuses.
Arvestades Ameerika mõistes mõtetute Euroopa ja Aasia autode hulka, võiksid nad neid mistahes viisil vähendada küll ja oma autotööstust rohkem edendada. Mingi pensionil autodisaineri võiksid ka tööle tagasi kutsuda...