17-10-2009, 10:11 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-10-2009, 12:03 PM ja muutjaks oli Veteran.)
Kas lp. Tõnu mõtled seda Maybachi?
See masin oli kusagil 50-ndate keskel Viljandis, 60-ndatel jäi seisma, vahetas omanikku ning kusagil 75- 77 ostsid lätlased selle 600 rbl eest ära, nokkides esialgu küljest ilu jms. asju. Midagi oli sealt omastanud ka lp. näitleja Aavik, mis ta hiljem tagastas.Dokumendid asusid pere lahutatud abikaasa käes ning lätikopsude jutu järgi taheti nende eest 400 rbl.
Et lätlastel polnud kohe transpordivõimalust, siis palusid nad mul toimetada see masin ohutumasse- kindlamasse kohta linnast ära. Võtsin siis kaks tuttavat Gaz-51 pikakabiiniga õppeautot appi, üks pukseeris, teine taga pidurdas, ning nii sain ma oma 45 min. MAYBACHI tüürida! oli ikka vägev tunne küll, õõtsus kergelt topeltvedrudel. Sõit läks Tallinna mnt. 7-ndale kilomeetrile mu vanatädide õue. Seal ta siis seisis mitu aastat, ärandamise vastu eemaldasin 2 ratast, mis polnud enam originaalid. Ühe, Dodge rehviga, sai kadunud Endel Anton , teine, mingi lennuki rehviga, on mul alles. Veel jäi minu kätte juhi ja salongi vaheline klaas koos tõstemehanismiga, uksehing vist ning ühe juhiistme seljatoe küljes olnud laeka jäänused.
Ühel heal päeval oli see auto siiski ära aetud, piltidel näha, et seda tehti päise päeva ajal Gaz-63-ga. Läti sõbrad said siiski neid rahuldava lõpptulemuse. Päris vargusega ka tegu polnud. Nimelt tädid olid siitilmast lahkunud ning nende vara himustas ning mängis lühikest aega pärijat üks suli, eks ta siis esines omanikuna.
Andestust, et nii pikk jutt ja veel teemast mööda, kuid see on Maybachi lugu.
Tervitustega Veteran.
See masin oli kusagil 50-ndate keskel Viljandis, 60-ndatel jäi seisma, vahetas omanikku ning kusagil 75- 77 ostsid lätlased selle 600 rbl eest ära, nokkides esialgu küljest ilu jms. asju. Midagi oli sealt omastanud ka lp. näitleja Aavik, mis ta hiljem tagastas.Dokumendid asusid pere lahutatud abikaasa käes ning lätikopsude jutu järgi taheti nende eest 400 rbl.
Et lätlastel polnud kohe transpordivõimalust, siis palusid nad mul toimetada see masin ohutumasse- kindlamasse kohta linnast ära. Võtsin siis kaks tuttavat Gaz-51 pikakabiiniga õppeautot appi, üks pukseeris, teine taga pidurdas, ning nii sain ma oma 45 min. MAYBACHI tüürida! oli ikka vägev tunne küll, õõtsus kergelt topeltvedrudel. Sõit läks Tallinna mnt. 7-ndale kilomeetrile mu vanatädide õue. Seal ta siis seisis mitu aastat, ärandamise vastu eemaldasin 2 ratast, mis polnud enam originaalid. Ühe, Dodge rehviga, sai kadunud Endel Anton , teine, mingi lennuki rehviga, on mul alles. Veel jäi minu kätte juhi ja salongi vaheline klaas koos tõstemehanismiga, uksehing vist ning ühe juhiistme seljatoe küljes olnud laeka jäänused.
Ühel heal päeval oli see auto siiski ära aetud, piltidel näha, et seda tehti päise päeva ajal Gaz-63-ga. Läti sõbrad said siiski neid rahuldava lõpptulemuse. Päris vargusega ka tegu polnud. Nimelt tädid olid siitilmast lahkunud ning nende vara himustas ning mängis lühikest aega pärijat üks suli, eks ta siis esines omanikuna.
Andestust, et nii pikk jutt ja veel teemast mööda, kuid see on Maybachi lugu.
Tervitustega Veteran.