[PlyVal64]

Ja kui Plyval leiab kodus kõnniteelt mõne kuldtaalri või tukati, siis oleks hea, kui tal oleks olemas korralik paber, millel vanaisa on kurtnud oma kopika ärakadumist samas piirkonnas.

Aga ükskõik, erinevalt eelkirjutajatest pole mina mingi seaduskuulelik kodanik, mul on tähtis, et ma vahele ei jääks.

§ 30. Kultuuriväärtusega leiu mõiste
Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest, ehitisest, veest või veekogu põhjaladestustest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha.

Kõik, mis on minu õue peal ja mõistliku kultuurkihi sügavusel (OK, jätame maa sisemuse a'la 5 meetrit sügaval sellest välja, nõus), minu kaevurakke sees, minu maja seina sees, minu isikliku basseini või tiigi põhjas on MINU oma ja omanik on selgelt teada. See on vallasvara ja mitte kellegi asi siin riigis ei ole, on mul seinapeal mingi mälestis või mitte. Või kavatseb keegi ametnik tulla ja väita, et meie perekonna tõeliselt kultuuriväärtuslik veimevakk, mõni tööriist, õllekapp jne kuuluvad riigile???

Ma olen nõus aardeleiuga, et see peaks kuuluma riigile ja pool väärtusest leiutasu on igati väärikas pakkumine. See on üldse kogu Eesti õigussüsteemi kõige kodanikuväärsem punkt. Leiad rannast rahapaja ja annad selle riigile üle. Ok, leiad ka järgmise muinasmõõga, täitsa kogemata, annad ka üle ja saad hulga raha vastu. Ehk leiad asja kohast, mis kuidagi ei klapi ei sinu ega sinu suguvõsa pärandiga ning ka kõige lollimale on selge, et see on ulmeliselt vana.

Ja teiselt poolt on punkt, mis tunnistab mälestiste omanikuks ka eraisiku:

§ 27. Ostueesõigus

(1) Vallasmälestise võõrandamisel on riigil ostueesõigus. Vallasmälestise ostueesõigusele kohaldatakse võlaõigusseaduses ostueesõiguse kohta sätestatut.

(2) Kui võõrandatakse kinnisasi, millel kinnismälestis asub, on ostueesõigus riigil ja seejärel kohalikul omavalitsusel.

(3) Riigil ega kohalikul omavalitsusel ei ole ostueesõigust, kui asi võõrandatakse abikaasale, alanejale sugulasele või vanemale, samuti vennale, õele ja nende alanejatele sugulastele.

Reaalselt peaks riik käima igatsugu pasaturgudel oma ostueesõigust teostamas, kasvõi Kurtnas. Kui mingi asi on korra olnud avalikult müügis ja riik ei ole eesõigust kasutanud, ongi kõik. Eesõigus ei kesta igavesti - Võlaõigusseadus:

§ 250. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg

Ostueesõigust võib teostada kahe nädala jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kinnisasjade puhul kahe kuu jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teistsugust tähtaega.

Ma võin eksida aga mina ei leia üheski seadusest pikendatud ostueesõigust. Lisaks sain ma sellest mõõgateemast aru, et ostueesõiguse omajat teavitati. Ostja ostis või vahetas (ehk Talle võõrandati) igati heauskselt mingi mõõga ja nüüd käib kisa - keegi jättis töö tegemata ja tahab ennast puhtaks pesta.

§ 249. Müügist teatamine ostueesõigust omavale isikule

(1) Müüja peab ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust.

(2) Kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle lepingu.

(3) Müüja teatamiskohustus loetakse täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja.

Lisaks on asjaõigusseadus:

§ 103. Peitvara mõiste

(1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.

(2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.

§ 104. Leiutasu

(1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.

(2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.

(3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.

§ 105. Erilise väärtusega peitvara

(1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.

(2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.

(3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.

(4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.

Kohe tekib küsimus, kas mingi vara on peremehetu ja omanikuta või kuidas seda tõestada. Selge, et konkreetse mõõga puhul ei saa rääkida Eestis "ajaloolisest pärandist", ma kujutan ette, et vanimad perekonnareliikviad võivad meil siin olla vast 200 aastat vanad, väga harval juhul veel vanemad. Mõned naisliini pidi edasi antavad ehted, tööriistad (vokid, kerilauad etc) jms kraam. Muuseas, ka meie pere veimevakk on selline "asi". Päris vana teine. Aga vanades ja vähem kõikmõeldavates sõdades räsitud riikides võib olla ka tuhandeaastaseid perekonnapärandeid/reliikviaid.

Seaduse mõte on kõiki inimesi võrdselt kohelda. Kui mingi järjekordne kade "kaitsja" tahab midagi tõestada, peab ta seda tegema kohtu kaudu. Tõendama ära, et see asi ei ole selle inimese oma, kui me räägime vallasasjadest. Sai jälle jube pikk jutt