[PlyVal64]

Plyvali jutt oli pikk ja põhjalik, lõpptulemuseks oligi JOKK, niikaua kui tuleb mingi teine osavam jurist ja teeb oma JOKI, sest tegu on seadusriigiga.

JOKK jah, kui me räägime mina-minu-mind võtmes. Mistahes minu omandi pealt, seest ja vahelt minu poolt leitud peitvara muutub automaatselt minu omaks (§ 103) ja mina olen selle peremees. Et rakenduks Asjaõigusseaduse § 105 ja sellega koosmõjus Muinsuskaitseseaduse § 30, peab leid füüsiliselt asuma riigimaal. Asjaõigusseadus paneb ASJA paika, selleks ka selline nimi. Tegu on põhimõtteliselt ühe olulisema seadusega riigis.

Kõigepealt on peitvara leid, mis muutub KOHE ka sinu-minu omandiks või ka riigi omandiks. Sellega tekib omanik ja peremees. Et see leid tunnistada muinsuskaitsevääriliseks, tuleb seda kellelegi näidata ja siis seadusest tuleneva korra kohaselt see kuulutatakse välja. Kuid see ei muuda konkreetse leiu omandisuhet, see on JUBA paigas. Ja alles siis hakkab toimima ostueesõigus, riigi maalt leitud peitvarale seda ei teki. Samas jääb küsimus KOV maalt leitud peitvara kohta... kas mitte ei peaks riik KOVilt seda ära ostma?

Lisaks jääb küsimus § 105 mõiste kohta "peremehetu", kuidas ja millega seda tõestatakse? Kas minu toas asuv omand saab olla peremehetu? Me saame aru, et peremehetu võib olla mahajäetud maja või auto. Ja peremehetu on ka turisti mahaunustatud kohver linnatänaval, mille päästjad veekahuriga puruks lasevad. Keegi pole püüdnud kunagi väita, et need oleksid omanikuta asjad, kui näiteks poolpõlenud majad Hiiul Paeti juhtimisel maha lammutati. Samas võiks Muinsuskaitseamet reaalselt peremehetu ja muinsuskaitselise hoonestu Kadriorus omastada... tahaks seda kohtuprotsessi suisa lähedalt kaeda. Päris põnev oleks kuulata tippadvokaatide väitlust teemadel "omand ja peremehetus". Kui riik masu ajal sellist meest kinni maksta jõuab

Edit: veel üks vahva JOKK jäi ennist kirjutamata. See on Asjaõigusseaduse § 104 lõige (3), mis on tegelikult sigakaval. Leiad riigi maalt rahapaja, täiesti kogemata ja oled ka seaduskuulekas kodanik. Ja siis tuleb välja, et riik ei ole sulle andnud nõusolekut rahapada otsida ning leida ja mingit leiutasu polegi üldse õigust nõuda. Kaeba või kohtusse, ikka sama tulemus. Ja siis imestatakse, miks huvilised riiki ei teavita... ja julmalt seadust rikuvad. Kasvõi seesamune mõõk: mis võiks selle reaalne väärtus olla? Miljon, mitu milli või hoopis vanaraua kilohind? Väärtus määratakse kokkuleppel ja riik on väärtuse määramiseks ka süsteemi loonud, kuigi alati on õigus ka kohtul paluda seda määrata.

Samas ei taha ka midagi paha öelda: 2007 Kuke külast Saaremaalt leitud rahapaja eest masti pool milli leiutasu ja ei hakatud jokkima.