[zetu]

Muljetaks veel veidi Pärnu bussipargi mineviku teemal. Ehk pakun kellegile äratundmisrõõmu.

Ikaruste ülemvõim linnaliinidel kestis kuni 90ndate keskpaigani. Kuigi enamus neist olid valdavalt kollased või oranzikamat tooni, jäädvustus nii mõnigi Ikarus oma eripärade tõttu minu kui algklassilapse mällu. Peab mainima, et eriti huvitava tooni said kaks 260et, millest reklaamibüroo kirjades valge isend on talletatud ka pildile:

http://photofile.ru/users/parnubussipark...nImageLink

Lõõts-Ikarused kippusid teenistusperioodi lõpuks suurem koormuse tõttu "ära vajuma" - paljude busside keskosa vajus maale ohtlikult lähedale. Seepärast asendati 280tel vanu lõõtsu uute lõõtsadega, mis olid aga sinised. Tekkisid sini-mustad hübriidid.

Esimene läänemaine linnabuss saabus Pärnu kanti 1993. aastal.

http://photofile.ru/users/parnubussipark...7/#breadcr

Tegemist oli Scania CR111 seeria bussidega, mis kujutasid endast legendaarse CR112 eelkäijat. Peale punase isendi oli Pärnu ATPl ka vähemalt üks samasugune, ent roheline aparaat. Kirjut masinaparki täiendasid veel kaks Volvo BR10 VanHooli. Need paistsid sel ajal silma võrdlemisi mugava salongi ning müratu sõidu poolest. Pildil kujutatud Vanhoolil oli valge kaheukseline paariline.

http://photofile.ru/users/parnubussipark...3/#breadcr

Eraldi etapi Pärnu linna ühistranspordi arengus moodustavad mitmesugused Volvo B10Med ja lõõtsaga Säffled. Originaalis olid nad reeglina punased. Umbes 1997. aastal Pärnusse saabunud kolmeukselised B10med kadusid üsna ruttu, ent lõõts-Säffled liikusid veel lähiminevikuski. Seda tüüpi lõõtsversioone iseloomustab kitsenev tagaosa nagu vanadel Gohtha trammidel, samas tuleb miinusena märkida üsna suurt mootorimüra.

Isiklikult pean parimateks bussideks Scania 112eid, mille järglased teenindavad Pärnu linnaliine tänaseni. Varajased 112ed olid voldikustega nagu Ikarusedki ja sinist värvi. Leidus ka kaheukselisi busse.

Koos esimese punase Scania CR111 tuli ka veel rariteetsem elukas, nimelt Scania CR110L, tegelikult midagi 110 ja 111 vahepealset, tagumine uks oli lai voldik ja esimene kitsam, kahest poolest. Seda on siin ekslikult CR 111 peetud roheliseks nimetatud, tegelikult oli sinine mis sinine. Õiget pilti ei ole, otsisin sarnase masina lingi. http://www.angelfire.com/creep/trancemaster/110.html
Tehaseaasta oli sel aparaadil 1970. Kere kuju oli nagu kopli tramm - eest ja tagant pea identne. Eriline relv, süda läheb siiani soojaks kui meenutada. Kui punane 111 kohe liinile läks, siis 110 oli ikka päris otsas ja enne sõitma pääsemist tuli 2- kuuline kere kapitaal ette võtta. Ükski terve mõistusega juht seda vanarauahunnikut omale ristiks kaela ei tahtnud ja siis võtsime poisikese õhinaga koos paarimehega asja käsile. Krt, masin oli vanem kui mina! Buss sai numbriks 674 ADI (? ei mäleta enam). No sõita oli võrreldes Ik260 ikka bro küll. Soe. Kerge rool. Vihane mootor. 2-käiguline automaatkast. Õnnetuseks oli seda rõõmu kaheks kuuks, siis andis saba käigukasti õlipump. Arvatavasti sai pumbale saatuslikuks koonerdamine sest õiget Dexron II automaadi õli ei antud ja kästi sisse kallata mingit vene solki. Meie (juhtide) protesti peale saadeti pikalt ja teatati et mis sa tatt mölised, kõlbab ju küll. Takkapihta pidasid tolleaegsed töökoja ja garaaþi võllid oma otsatus tarkuses aga 2000 FIM suurust väljaminekut röögatuks priiskamiseks ja nii ta seisma jäigi ja kanti lõpuks maha. Kere poolest oleks võinud siiani sõita.