[giordanobruno]

„Noh, Gottfried,” ütlesin ma, „asume paksu Cadillaci kallale.” Eelmisel õhtul oli meie kuulutus ajalehes ilmunud. Niisiis võisime täna ostjaid oodata, - kui üldse keegi tuleb. Tähendab auto oli tarvis korda teha.
Kõigepealt hõõrusime laki poleerimisvedelikuga üle. See andis autole kõrgläike ja välimuse järgi võis talle nüüd sada marka otsa panna. Siis panime mootorisse kõige paksema õli, mis üldse olemas oli. Kolvid ei olnud enam esmaklassilised ja kolisesid pisut. Paks õli summutas selle ja auto sõitis imevaikselt. Ka käigukasti ja diferentsiaali pressisime paksu määret, et neid täiesti vaikseks teha. Seejärel sõitsime välja. Lähikonnas oli tükk väga halba teed. Läbisime selle viiekümne kilomeetrilise kiirusega. Auto kere kolises. Lasksime kummidest neljandiku õhku välja ja proovisime veelkord. Oli juba parem. Lasksime veel veerandi välja. Nüüd ei kolisenud enam miski. Sõitsime tagasi, õlitasime kääksuvat kapotti, surusime natuke kummi vahele, täitsime radiaatori kuuma veega, et mootor kohe käivituks, ja pritsisime auto alt veelkord petrooleumipihustiga üle, et ta ka sealt läigiks. Siis tõstis Gottfried Lenz käed taeva poole. „Tule nüüd sa õnnistatud ostja, tule armas rahakotimees! Me ootame sind nagu peigmees pruuti.”
Nõnda on kirjutanud Erich Maria Remarque raamatus "Kolm sõpra". Sama raamatu 8-ndalt leheküljelt hakkab hea kirjeldus sellest, kuidas tegelased masendava välimusega võidusõiduautoga uute autode omanikele kohta kätte näitavad. Kes viitsib, see loeb ise... sõbrad töötavad autoparanduses 1920-ndate lõpus.