[Väravamehaanik]

Mina olen juba mitukümmend aastat otsinud liiklusvahendit, mis vastaks mitmele olulisele punktile: sõiduk peaks olema igapäevaselt kasutatav, sinna peaks mugavalt mahtuma neli inimest ja mingi kogus asju, seda peaks olema odav pidada ja sellega võiks saada käia vanatehnikaüritustel. Kõigi nelja komponendi olemasoluga autot mina veel leidnud ei ole. Lootust kaotanud ka ei ole, kuid enamasti saan kokku ainult kolm komponenti. Kui leiaks sellise auto, mis vastaks neljale punktile siis kaotaks kogu senise automajandi ära ja sõidaks ainult ühe autoga.
Pika otsimise tulemusena leidsin enesele paar aastat tagasi Itaaliast pärit 1987. aasta 124 Mersu (läbisõit teadmata, aga mulje meeldiv), ehk siis puudu on ainult unikaalsuse komponent, muus osas on tegu unelmate autoga. Unikaalsuse osas peab vist ootama pensionini, aga tihti ongi uunikud just pensionäride käes, kes on need noorespõlves uutena ostnud. Igastahes on auto mugav, katki läheb väga harva (õigem oleks öelda, et seni olen ise lõhkunud oma oskamatusest ja ebaõigest diagnostikast), ja asja point on tehases paigaldatud gaasiseade, mis töötab paremini gaasi kui bensiini asendis. Tänu gaasiseadmele on minu igapäevase autokasutamise kogukulu umbes täpselt 1 kroon kilomeetri eest ja seda nii arvutuslikult, kui ka reaalselt. Ilmselt on oma osa ka selles, et 80 protsenti sõitudest toimuvad ühtlase kiirusega trassil. Meie pere naised ei ole kah ülekaalulised.
Ainuke häda on selles, et üldmulje sellisest autost on "Maardu takso" ja tihti peetakse mind venkuks, ülejäänud on ainult plussid: jupid on saadaval ja odavad, manuaalkast ja tagavedu on libedaga hästi kontrollitav, salongis on soe ja vaikne. Hooldusega tegelevad Orto tagused vennad (mis iganes selle grupeeringu nimi on) ja vaatamata oma tehnikahuvile olen ma selle autoga suutnud küll nii korraldada, et ise pole näppe õliseks teinud. Ja ikkagi tuleb 1 kroon kilomeetri eest.
Loomulikultma jätkan otsinguid, et leida selline auto, mis vastaks neljale esimeses otsas mainitud kriteeriumile.