[Mossemees]

Kui ma veel Eestis elasin ja mosse-Sigulliga ringi kimasin, polnud külmal talvehommikul küsimus mitte selles, KAS auto läheb käima, vaid et KUIDAS. Kui ilm oli soojem kui -30, piisas lihtsalt tooreklapiga mängimisest, kui oli külmem, ei hakanud mootorit, milles Þiguli õli sees, niisama piinama. Esmalt ajasin vändaga kuskil 10 tiiru ringi (süüdet sisse lülitamata, lihtsalt, et ärahangunud mootori n.ö. paigast ära liigutaks, lisaks pumpab ka bensiini üles), siis üks korralik surakas käivituseetrit otse karburaatorisse, õhupuhasti kaas ruttu peale, tooreklapp kinni, sidur alla ja starterit. Alati läks mootor käima. Tõsi, vahel käis küll ainult mõned sekundid (puhtalt eetri pealt, sest nii külma ilmaga bensiin kohe ei aurustunud). Siis tuli lihtsalt seda eetriprotseduuri korrata ja juhtus väga harva, kui seda kolmandatki korda teha tuli. Aga käima sai alati. Vaid paaril korral ca. 10 aasta jooksul ei õnnestunud, aga siis oli ka põhjus hoopis milleski muus, nt. lühises jagajas.
Kadunud papsi memuaaridest mäletan, kuidas oli olukord ühes Eesti autobaasis varajastel kuuekümnendatel, kui tosooli ei tuntud ja avtooli võis -30 juures noaga viilutada... Ehk siis käis Ural-Zis'i käivitamine pakaselisel hommikul nii, et kõigepealt eelmisel õhtul soojast peast välja lastud õli pangega burþuika peale sooja, siis soe õli mootorisse, väike "topka" karburaatorisse, süüde sisse, vändaga poolteist pööret ja kui oli näha, et käivitunud mootor ka käima jäi, alles siis kaevust võetud vesi sisse.