[valdo]

ei olnud võimalust kodaraid lugeda. ratas oli riiulis ja provva kiirustas takka. pildistada teadagi muuseumis ei tohi. esisildi sain telefoniga siiski näpata.
see raaminumber tuleks üle kontrollida. nagu ikka...

Kokkuleppel saab tegelikult kõike, sh ka pildistada. On ju vaks vahet, kas pildistab suvaline kuli või oma valkonda uuriv erialaspetsialist, kes teab iga pisinüanssi. Käsoleval juhul oleme Sina ja mina kindlasti jalgrataste ajaloo alal palju pädevamad igast ERMi teadurist ja oskame kindlasti saadud teavet palju paremini neist interpreteerida.

Ma usun, et nemadki ERMis oleksid õnnelikud, kui saaksid teada selle jalgratta ajaloost, detailidest jms autentset teavet oma ala spetsialistidelt. Mis täiendaks kenasti nende poolt talletatud suulise pärimuse osa. Teatavasti on pärimusel omadus aja jooksul moonduda - nt olen saanud mitu reparatsiooni-Diamanti koos sellise jutuga, et minu vanaema (või keegi teine) on selle 1930ndatel ostnud. Kõik ei oska vaadata raaminumbrit ja võrrelda seda nt Tilmani andmebaasiga, samuti ei oska vaadata Torpedo-rummult aastaarvu.

Tegelikult on pildistamiskeeld kehtestatud siin-seal muuseumites selleks, et pildistamisel kasutatav välklamp kahjustab sagedasel kasutamisel paljusid museaale (lugesin kunagi üht teaduslikku tööd, et seda tegelikult küll alates nii umbes mõnesajast välgust). Ja seda head tava on mõistlik tegelikult järgida ka ajaloolistes kirikutes, lossid ja mujalgi. Ilma välklambita pildistamine ei mõjuta ühtki museaali mitte kuidagi. Euroopas käies ongi tavaliselt pildistamine ilma välguta lubatud.

... tollal tahtsin sealsest valikust lihtsalt ülevaadet.

Mis neil ERMis veel velodest on? Ma mõtlen ETK, Are, Saare, Küttimi, Reinholdi, Niibo, Schümanni, Panksepa/Kalde, Laanbergi, Lauri jt tublide Eesti meeste toodangust? Ikkagi tükike rahvuslikku tööstust ja sellke toodangut?