[janek555]

Vaatan neid pilte kuidas kõik rõõmsasti koos kraavis või lihtsalt hanges kinni istuvad ja pisar tuleb silma - ei olnud see minule määratud. Püüdsin ma kuidas sain,aga ega saatuse vastu ei saa. Lohutust saab otsida ainult Waxi sõnades
"Aga väga ei kurvasta - järgmine aasta on jälle talveralli "

See katkestamine ei takista mul aga sugugi Talverallist kirjutamist ja korraldajate osalejate kiitmisest. Nii siis, kõik sai alguse sellest,kui helistasin PlyVal64-le ja tõdesin,et ei saa kahjuks tulla,kuna viimase piisana karikasse lukustas lumeraskus katust lõhkudes garaasi uksed ja Saab jäi sinna kinni. Selle peale arvas PlyVal64 ,et kuna Jawa on sul ju päästetud,tule sellega.
Ja nii see läkski, aega stardini oli 30h ja see on täiesti piisav aeg,et teha Jawale kindlustus,osta külmakaitse varustus ja olla stardis. Reede õhtul istusin rattale ja asusin 130km teekonnale tallinnasse. Tartu mnt oli täiesti jääs ja autodest umbes, üle 80km/h ei olnud võimalik sõita,sest sealt edasi polnud rattal pidamist ja kraapis tühja. Kuna tuul oli tugev ja korv väiksele mootorile takistuseks,tuli vahest 3 käiguga hoogu üles võtta. Sealt hakkas pihta esimene häda nimelt 3 käik viskas vahest üle ja otsustasin teda enam mitte palju koormata, ehk sõitsin jutiga maksimum kiiruse ja 4 käiguga tallinnasse. Esimese foori taga tundsin,et sidur ei lahuta enam hästi,tegin väikse peatuse ja pingutasin trossi juurde - kõik tundus korras.Igatahes olin tallinnas ja valmis hommikuseks stardiks.

Hommikul oli jälle tõrge siduriga ja enne rajale minekut pidin veel trossi pingutama. Aga rajale ma läksin ja kuna minul kaardilugejat ei olnud otsustasin võtta sappa mõnele hästi legendi lugevale meeskonnale. Välja valituks sai ilus valge Alfa Romeo , selle auto sabas sõites arvasin,et võit on kindel. Kahjuks märkas Alfa team enda sabas olevat spiooni ja otsustas põgeneda kavalate haakide saatel. Otsustasin minna starti tagasi ja valida välja mõni suurem liikur,kes põgenema ei pääse.
Uuesti starti jõudes oli minu Jawa sidur aga lõplikult kadunud ja tundus ,et sõit ongi sõidetud. Aga õnneks õnnestus mul tabada veel startimata Jawajumal hr Unicman , tema juhtimisel ja tööristade kasutamisel oli 15min õli väljas,sidurikorv kinni,kaan peal ja õli sees tagasi.Sidur oli jälle olemas ja mina kohe rajal tagasi.
Seekord võtsin sappa teisele ilusale valgele autole, mis oli aga oluliselt suurem ja vanem ja seega lootsin temal sabas püsida. Ka see Team nägi minu omakasu püüdvaid kavatsusi läbi ja üritas teha täpselt sama haagi mida hr Supp oma Alfaga. Kuna olin juba kogenum,siis see neil läbi ei läinud ja esimesele õigele kõrval teele jõudsin just nende sabas. Kahjuks osutus see lumine lõik aga Jawale saatuslikuks - sidur hakkas jälle kaduma! Kuna olin juba viimaste seas,siis otsustasin suurele teele tagasi minna ja sõita otse Varbolasse.
Maantee kulges normaalselt,kuigi vähese liigutamise tõttu hakkas juba külm kallale tulema. Varbolasse ma igatahes jõudsin,aga juba jälle ilma sidurita. Otsustasin,et nii ma kaugele ei jõua ja mõistlik on ehk suunduda Võhmasse tagasi. Sealt edasi läks kõik juba alla mäga, kõigepealt kadus 4käik,siis 3 käik ja lõpuks ka laadimine.
Jah, saatuse vastu ei saa!

Nüüd sai mitte millestki pikk jutt mida saavad lapselapsed lugeda ja nad ei saagi aru,et ma katkestasin.