22-02-2010, 01:20 AM
Oli vahva vanatehnikaüritus.
Ettevalmistus
Vaatamata sellele, et oranz Fiat 600 juba aastaid vanatehnikaüritusi väisab, tahab ta igal aastal hooldust ja remonti. Nagu kuldsete kaheksakümnendateni ikka - enne pikemat sõitu tuli ikka paar õhtut garaazis veeta ning saabudes mõnesaja kilomeetri pikkuselt reisilt teise Eestimaa otsa oli ikka miski otsad andnud. Fiati ettevalmistused sai alguse laadimisrelee puhastamisest ja uute talverataste ostmisest. Üllatus saabus tagaratta laagri vahetamisel - laagrimõõt osutus väga haruldaseks ning ainsad motonet.fi laagrivahetuskomplektid olid teisel pool polaarjoont. ILmselt on Põhja-Soomes neid masinaid rohkem. Nii jõudsidki laagrid kohale kolm päeva enne starti. Seega ei jõudnud proovisõite eriti tehagi - rääkimata kiirustrennist, mille tulemusi meile talverallil korduvalt demonstreerisid võistluskaaslased VAZidel ja mossedel.
Täpselt 9 tundi enne starti käisin tegemas veel viimast sõiduproovi ning siis see juhtuski - laadimistuli süttis. Järgnesid kuus pingelist tundi generaatori kallal. Kui mähiste ümberkerimine välja jätta, siis sai kõik võimalik tehtud, kuid eluvaimu sisse ei saanudki. Laupäeva öö ei ole just kõige parem aeg varuosade leidmiseks. Rääkimata autost, mille sõitvaid isendeid teadaolevalt Maarjamaal rohkem ei ole. Lahendus siiski leidus.
Korjasin kõik olemasolevad akud kokku, ühendasin generaatori lahti ning vurasin starti. Midagi sellist pole ma kunagi oma elus teinud - senini olen ikka välja sõitnud teadmisega, et tehnika peaks ikkagi lõpuni vastu pidama. Teadmata, kaua auto aku pealt sõidab, riskisin sellega, et ühel hetkel olen seismas keset metsi ja soid. Aga juhtus ime. Sõitsin küll terve päeva ning osa pimeda ajast tuledeta, kuid jõudsin finisisse.
Ralli ise
Korraldajatele on jagatud sedavõrd palju kiidusõnu, et lisada pole suurt midagi. Pange siis kiituse poolele kirja, et paremat korraldust ei oska unistadagi.
Kohe esimesel lisakatsel avastasin, et kõrged talverehvid ja rasked akud esisilla peal on poritiiva ja rehvi viinud ohtlikult lähestikku. See sundis abikaasa tagapingile istuma.
Küljesuunas vaatevälja piiras ühe paksenev jää. See auto on loodud siiski sooja kliima jaoks. Mõeldud on sellele, kuidas takistada soojuse sattumist salongi, kuid mitte vastupidi. Soojus rändab mööda kitsaid kanaleid tagant ette, kuid suudab lõpuks hoida puhtana vaid esiklaasi.
Tuisuvaaludes teed olid meie väikese auto jaoks raskesti läbitavad ning ühel korral tuli ka tõdeda, et sõiduoskused vandusid füüsikaseadustele alla.
Väga suur tänu kõigile kaasvõistlejatele, kes alati üksteisele abiks olid. Meenutades ise nähtut ja vaadates fotogaleriisid tuleks vist eriauhind välja anda neile vähestele, kes suutsid ralli läbida kordagi kinni jäämata või teelt välja sõitmata. Neil hetkedel oli väga hea teada, et sõbrad on lähedal - isegi siis, kui abipakkujad oli täiesti võõrad inimesed.
Kodutee
Kui päev möödus vapralt ühe akuga, siis kodutee kujunes pingelisemaks ja vaevalisemaks. Nimelt ei ole võimalik ühe akuga tuledega sõites rohkem kui 45 minutit sõita. Just minutites arvutasin oma teekonda, mitte kilomeetrites. Kurb lõpp saabus 40 kilomeetrit, st ca 30 minutit enne koduni jõudmist - selleks ajaks olid kõik akud tühjaks sõidetud. Ja uuesti kasutusele võetud ning teist kordagi tühjaks sõidetud.
Aitäh kõigile.
Ettevalmistus
Vaatamata sellele, et oranz Fiat 600 juba aastaid vanatehnikaüritusi väisab, tahab ta igal aastal hooldust ja remonti. Nagu kuldsete kaheksakümnendateni ikka - enne pikemat sõitu tuli ikka paar õhtut garaazis veeta ning saabudes mõnesaja kilomeetri pikkuselt reisilt teise Eestimaa otsa oli ikka miski otsad andnud. Fiati ettevalmistused sai alguse laadimisrelee puhastamisest ja uute talverataste ostmisest. Üllatus saabus tagaratta laagri vahetamisel - laagrimõõt osutus väga haruldaseks ning ainsad motonet.fi laagrivahetuskomplektid olid teisel pool polaarjoont. ILmselt on Põhja-Soomes neid masinaid rohkem. Nii jõudsidki laagrid kohale kolm päeva enne starti. Seega ei jõudnud proovisõite eriti tehagi - rääkimata kiirustrennist, mille tulemusi meile talverallil korduvalt demonstreerisid võistluskaaslased VAZidel ja mossedel.
Täpselt 9 tundi enne starti käisin tegemas veel viimast sõiduproovi ning siis see juhtuski - laadimistuli süttis. Järgnesid kuus pingelist tundi generaatori kallal. Kui mähiste ümberkerimine välja jätta, siis sai kõik võimalik tehtud, kuid eluvaimu sisse ei saanudki. Laupäeva öö ei ole just kõige parem aeg varuosade leidmiseks. Rääkimata autost, mille sõitvaid isendeid teadaolevalt Maarjamaal rohkem ei ole. Lahendus siiski leidus.
Korjasin kõik olemasolevad akud kokku, ühendasin generaatori lahti ning vurasin starti. Midagi sellist pole ma kunagi oma elus teinud - senini olen ikka välja sõitnud teadmisega, et tehnika peaks ikkagi lõpuni vastu pidama. Teadmata, kaua auto aku pealt sõidab, riskisin sellega, et ühel hetkel olen seismas keset metsi ja soid. Aga juhtus ime. Sõitsin küll terve päeva ning osa pimeda ajast tuledeta, kuid jõudsin finisisse.
Ralli ise
Korraldajatele on jagatud sedavõrd palju kiidusõnu, et lisada pole suurt midagi. Pange siis kiituse poolele kirja, et paremat korraldust ei oska unistadagi.
Kohe esimesel lisakatsel avastasin, et kõrged talverehvid ja rasked akud esisilla peal on poritiiva ja rehvi viinud ohtlikult lähestikku. See sundis abikaasa tagapingile istuma.
Küljesuunas vaatevälja piiras ühe paksenev jää. See auto on loodud siiski sooja kliima jaoks. Mõeldud on sellele, kuidas takistada soojuse sattumist salongi, kuid mitte vastupidi. Soojus rändab mööda kitsaid kanaleid tagant ette, kuid suudab lõpuks hoida puhtana vaid esiklaasi.
Tuisuvaaludes teed olid meie väikese auto jaoks raskesti läbitavad ning ühel korral tuli ka tõdeda, et sõiduoskused vandusid füüsikaseadustele alla.
Väga suur tänu kõigile kaasvõistlejatele, kes alati üksteisele abiks olid. Meenutades ise nähtut ja vaadates fotogaleriisid tuleks vist eriauhind välja anda neile vähestele, kes suutsid ralli läbida kordagi kinni jäämata või teelt välja sõitmata. Neil hetkedel oli väga hea teada, et sõbrad on lähedal - isegi siis, kui abipakkujad oli täiesti võõrad inimesed.
Kodutee
Kui päev möödus vapralt ühe akuga, siis kodutee kujunes pingelisemaks ja vaevalisemaks. Nimelt ei ole võimalik ühe akuga tuledega sõites rohkem kui 45 minutit sõita. Just minutites arvutasin oma teekonda, mitte kilomeetrites. Kurb lõpp saabus 40 kilomeetrit, st ca 30 minutit enne koduni jõudmist - selleks ajaks olid kõik akud tühjaks sõidetud. Ja uuesti kasutusele võetud ning teist kordagi tühjaks sõidetud.
Aitäh kõigile.